Need, kes laupäeval ilma tõttu tulemata jätsid, petsid põhiliselt iseennast

Suurem osa päevast piilus mingil moel pilve vahelt päike, ilm oli suhteliselt soe ja tuul ei teinud kah liiga. Pärast ürituse ametlikku algust õnnestus vihmapiiskasid vist ainult ühel korral näha ja siis oli ka nii, et jope oli seestpoolt higist palju märjem kui väljastpoolt vihmast.
Ausalt peab ütlema, et Pirita-Pakri-Pirita otsal ei olnud kõik sugugi mitte sama roosiline

Pakri poole minnes sai paar korda ka küljeaknast lainet vaadatud (mis tähendab, et üksikud lained käisid pikalt üle meetri) ja tagasi tulles läks peaaegu kolmandik sõidust jõhkras paduvihmas. Sellest õppisime, et
1) tublid reisijad väga ei solvu, kui laine ka üle katuse tagapingile hüppab
2) lahtise paadiga saab vihma käes märjaks saamata sõita, kui ainult kiirus piisav on.
Siinkohal tervitus kaasreisijatele. Plotter reetis hiljem, et 126 kilomeetrit meresõitu üheskoos selja taga. Keegi ei oksendanud, keegi ei karjunud
Igal juhul respect Kipperile. Ma tõesti loodan, et meie panus tegi elu saarel kuidagigi paremaks. Mina olin igal juhul rahul, platsi sai puhtamaks, naha märjaks ja hernesupp oli ülikõva. Ka edaspidi tunnen ma huvi mu kodusadamast paari sõidutunni raadiuses toimuvate ürituste vastu, mille tulemus on järjekordne viisakas koht, kuhu kaiotsa saab kinnitada. Neid ei ole meil põhjarannikul sugugi mitte liiga palju, nii et minu meelest võiks igaüks, kes oma paati lisaks sadamas hoidmisele millekski muuks kasutada tahab, mõelda sellele, et käsi üritusele külge panna.
Vahemärkus - Piritale tagasi jõudes saime me aru, et selline arutu ringikihutamine pole tegelikult mingi õige meremehe värk. Paar kaikohta meist edasi käis korralikult kinnitatud aluse peal kõva jõuramine. Lihtsad arvutused näitavad, et need meremehed olid palju õigemal teel, sa ei suuda elu sees samas ajaühikus kai ääres paadis nii suure raha eest juua, kui muidu kütuse peale läheks
