Kipper.ee

KIPPER.EE

Väikelaevajuhi foorum
Logi sisse
Registreeru
Detailsem otsing
Sulge tooted

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi




Tee uus teema Vasta teemale  [ 25 postitust ]  Mine lehele 1, 2  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Purjetamine Kreekas ehk harjutusi ankruga
PostitusPostitatud: Neljapäev, 21 Sept 2017 21:10 
Eemal

Liitunud: Esmaspäev, 03 Okt 2011 18:36
Postitusi: 278
Kreekas purjetamas

Et kui kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas mu semul tuli mõte minna uhke rendijahiga ja suurema seltskonnaga soojale maale nädalaks purjetama.
Ma polnud põhimõtteliselt kunagi purjepaadiga sõitnud ja need paar tundi, aastaid tagasi lube tehes, ei lähe kindlasti arvesse. Mootorpaadiga olen põristanud küll aastaid, aga kunagi pole olnud tripp pikem mõnest päevast. Nüüd siis teemaks nädal aega elu purjeka pardal, manööverdamine võõrastes sadamates 47 jalase alusega, lisaks purjetamine... tundus natuke hirmutav, aga kuradi põnev.

Meie meeskond koosnes 8 persoonist, täpsemalt neli paari. Kõigil meestel juhiload taskus, kahel mehel kogemus võistluskatakaga võistlemisel, ühel purjeka meeskonna liikmena varasematest aegadest, mul siis polnud mingit kogemust purjede all. Kogemustega purjekakaptenit või roolimeest meie pundis polnud.
Otsustasime, et nii kõvad mehed oleme küll, et palgalist kipperit me idülli rikkuma ei võta ja saame ise kõikide ette tulevate asjadega hakkama. Mõeldud ja tehtud. Jahi broneerisime suht varakult, et hind oleks mõistlik, valik hea ja lennukipiletid odavad. Tegime ka enne minemist Tallinna lahel 30 jalase purjekaga proovipäeva, kus harjutasime sadamas manööverdamist ja kuulasime kogenud kapteni käest, mis meid seal Kreekas ees ootab ja millega peaksime arvestama. Pärast proovipäeva tuli vähe tugevam tunne ja purjetamine tundus selle meeskonnaga täiesti tehtav.

Aluseks valisime Jeanneau Sun Odyssey 469, valiku põhjenduseks oli, et ahtritekk käis väga šefilt alla ujumistekiks, ta omas vöörivinti ja oli piltidel ilus ja moodne alus. Üks põhjus oli veel, et kõik kajutid omasid privaatseid kempse. See oli väga veenev argument õrnemale poolele, et nad ei pea kellegagi omi kaunistamise vahendeid jagama :) Meestele sobis ka, et naistele alus piltide peal meeldis.
Enne reisi leppimise kokku, et jagame kapteni päevad meestega omavahel ära, kapteni päeval oli mees ise roolis, jagas korraldusi ja oli muidu viks ja viisakas. See oli hea plaan ja toimis lõpuni.

Reis algas lennuga Ateenasse, lennujaamast sai kerge vaevaga bussiga sadamasse sõita. Sadamas sai selgemaks selle purjeka rentimise businessi mastaapsus, rendialuseid oli ainult juba selles sadamas selline hunnik, et seda oli raske Eestist tulnul mõista. Kõik alused tihedalt üksteise kõrval ahtritega kai küljes, vöörid veest püütavate otstega kinni. Täpsustusena pean kohe mainima, et veealused vööriotsi nägime ainult selles sadamas, mujal kus käisime, oli vöör alati ankrul ja ahter maa küljes või teiste aluste küljes, viimane variant tuli siis käiku, kui alused juba mitmesse ritta üksteise ette olid pargitud.

Kuna rendibusiness on seal juba aastaid lihvitud teema, siis iga mure saab sujuvalt lahendatud, näiteks proviandi hankimine käib nii, et poe transport viib sind kõigepealt läbi kallima alkopoe, kust on viisakas üht-teist osta ja siis suurde supermarketisse, kust ostetav kraam tuuakse kindlaks kellaajaks otse aluse kõrvale kaile. Transport poodi ja tagasi ei maksa sealjuures midagi. Jahi vastu võtmine ja kõikide jahti ja selle varustust puudutavate teemade üle käimine võtab u. tunni. Tegin küll kodus põhjaliku küsimuste listi, aga omaniku seletuste ja vastuste oma oli sama hea.

Kreekas, vähemalt Ateena ja selle lähisaarte sadamates on kohtadega väga kitsas ja pole näha, et keegi selle teemaga ka tegeleks, sellest siis lähtuvalt on vaja olla oma öö veetmise sadamas hiljemalt pärastlõunaks, muidu enam otsi kai külge ei saa ja kui kainaabrid teist rivi enda ees näha ei soovi tuleb öö veeta ankrus või poil. Olime selle teemaga kursis ja meie sinisilmne plaan oli, et ankrusse me jääda ei soovi. Vähemalt esimestel öödel mitte.

Alus ja dokumendid klaarid, asjad kajutitesse sisse loobitud, tegime kohe minekut, kuigi kell näitas selleks ajaks u. kaks pärastlõunal. Olime selgelt hiljaks jäänud, aga samasse sadamasse passima ja ööbima ei tahtnud me küll jääda. Esimene sadam oli meil reisiplaani kohaselt Aigina saarel.

Kui hommikul oli ilm täiesti tuuletu, siis pärastlõunal hakkas korralikult puhuma. Meeskond tõmbas sadamast väljudes purjed üles. Tuule suund ja meie soovitud kurss oli krüssuks sobilik ja juba tunni pärast tegime 9 ja pluss knotsu käiku, ometi olid purjed 2. rehvis. Vesi pritsis ja kreen oli selline, et karastavate jookide klaasid said olla ainult kolmandiku võrra täis, või siis enamalt tühjad.

Tuleks hoiatavalt märkida, et suuri kolle ei huvitanud, et sõidame purjede all. Pautimist ja kursimuutust tuli ette päris tihti ning meri oli teraslaevadest tuuga. Vaatamata korralikule käigule jõudsime Aigina sadamasse selgelt liiga hilja, kohti polnud ja u. paarkümmend purjekat seisis sadama kõrval ankrus. No mis meil teha oli, jäime ka ankrule, lasime nelja sügavuse jagu ketti vette. Silmaga mõõtes tundus, et see on piisavalt pikalt, et pidama jääda ja piisavalt lühikeselt, et teiste alustega mitte kokku põrgata. Panime jullale mootori külge ja sõitsime rannarestorani õhtustama. Juba esimesel õhtul olime enda üle maru uhked, kuna õnnestus sadamates manööverdada ennast ja teisi ohtu seadmata, kohe sunnitult ankrule ööbima jääda ning saime parajat tuult, mille abil purjetasime nii, et kõrvus vilistas.

Hommikul ärkasime koos kukkede kiremisega ja üleni higistena, vesi oli 27 kraadi soe ja õhk ei olnud grammigi jahedam. Keegi eriti hästi polnud maganud, kuna võõraid hääli, erutatud meelt, loksumist ja palavust oli rohkem, kui väsimus tappa suutis. Pean vahemärkusena lisama, et edaspidi läks magamine paremaks, ilmselt kere harjus uudse asjaga. Esimene ujumine soojas meres viis kõik ebameeldiva meelest. Purjekas oli ennast öösel 180 kraadi ümber ankru keeranud, see oli minu jaoks uus värk, aga kuna teiste purjekatega oli turvaline distants säilinud, tegime ennatlike järeldusi, et see ankrule jäämine nii laadna ongi. Kusjuures, ei ole nii, et kui tuul muudab suunda, pööravad kõik ankrul olevad purjekad ennast koos alla tuult! Lahtedes tuul keerutab ja vesi liigub veel mingis muus suunas. Ankrule jäädes on mõistlik vendrid välja panna, kokkupõrge teiste keerutavate alustega on täitsa võimalik. Pole ju teada, kui pikalt kellegil ketti välja on lastud ja kas ta üldse on veendunud, et ankur peab. Ma kasutasin ankruvahi nimelist äppi, mis oma tööd hästi tegi, andis öösel alarmi kui me ennast koos tuulega keerasime ja hommikul ankrut põhjast lahti tõmmates pistis ta jälle karjuma, no järelikult töötab.

Leidsime lõunasse kurssi võttes kena lahesopi, kus hilist hommikusööki süüa ja ujuda, elu tundus lill. Sellel päeval olime me diiselpurje all, tuult polnud ja kõik.

Järgmine peatus Poros. See on saar, kus ilmselt kõik Ateena ligidal purjetajad peatuvad, kaart näitas kilomeetrite pikkust kaid, arvasime et seal kindlasti pole probleemi kai külge saamisega, tegelikkus oli see, et kella kolme paiku oli veel mõni üksik vaba koht ja õhtul olid mõned alused juba teises rivis. Samas osa purjetajatest ei soovigi kaile tulla ja lähevad kohe ankrule, pole midagi ka imestada, kai on otse sadamalinna peatänaval, kus on lärmakas, palav ja kohtki tasuline.
Meil oli aga kaid ja sellega kaasnevaid hüvesid vaja. Veetank tahtis täitmist, külmikud voolu. Palju mõnusam on kõrtsu minna otse kailt, kui jullaga korduvaid trippe tehes.

Järgnev hommik oli väga palav, kiire eine kohvikus ja andsime käiku. Tuul hakkas mõnusalt jahutama. Suund Hydra saarele Idra sadamasse, koos ujumispeatusega saabusime sinna hilja, liiga hilja. Paadid olid selles väga pisikeses sadamas juba kahes – kolmes rivis ja me ei soovinud, sellel hetkel oma vähese kogemusega sinna parkeerima hakata. Otsisime ligidusest sobivat lahesoppi kuhu ankrusse jääda. Leidsime sellise sobiliku, kus juba kümmekond alust paigas või enda ankurdamisega tegeles. Mõned olid vöörist ankrul ja ahtriotsad maale kivide külge kinnitanud, tundus turvaline nagu sadamas. Sättisime ennast ka nii, viisin otsad ujudes maale, leidsin kinnituskohad ja hetkeks me kinni olimegi.

Tuul oli hakanud aga korralikult tõusma ja puhus maa poolt. Meil kodus on nii, et maa, kus mets kasvab, varjab tuult nii, et selle ligiduses pole tuule lõhnagi, siis seal maal see nii pole. Ümber ringi kivist lauged mäed, miski ei hoidnud tuult kinni. Krt, tuul hakkas aina rohke keerutama ja tiris paate. Mu oli tunne, et see maa ei varja üldse, vaid ta lausa kiirendab tuult. Mõõdik mastis näitas puhanguti 20+ sõlme... ometi ilmaennustus ütles, et üle 12 ei tohiks kuskil puhuda...

Ankur hakkas libisema ja me pidime maa otsad lahti laskma ja ankru sisse vintsima, et ennast uuesti ankrusse saada. Ka muud alused lahes hakkasid ennast ringi sättima. Mingil segasel asjaolul oleksime peaaegu ühe makaroni maalt pärit alusega kokku põrganud, kui ta oma ankruga jahmerdas ja rooli käest lasi. Neil tundus olevat ka kätepaaride vähesus, 40+ pikal alusel oli kipper ja tema kogemusteta meheeas poeg, kes midagi tegid, ülejäänud vaatasid, et nad nende rapsimisele jalgu ei jääks. Kuna pidime triiviva makaroni eest ära manööverdama, ei jõudnud ankru vints ennast piisavalt kiiresti sisse kerida, jäime meie oma ripneva ankruga ühe pargase veealuse otsa taha kinni.

Ankru päästmise plaani tegemiseks ja makaronile manööverdamise ruumi tegemiseks saime korraks ennast ühe kalalaeva poordi kinni, jooksin meeskonnaga mööda tekki ja sättisime otsi ning vendreid. Kole raudlaev ei olnud tore asi valge uue purjeka poordis. Tuul ulus ja pressis, aga kaheksa vendrit ja ahtri pall ühes poordis tegid oma tööd hästi. Vahepeal sai makaron ka oma aluse kontrolli alla ja sättis juba ohutus kauguses ankrut sisse. Nüüd päästsime oma ankru vabaks. Me otsisime selles lahes veel u. tunni sobiliku ankrukohta, aga sellist tunnet ei tekkinud kordagi, et nüüd on hästi, kas oli maa liiga ligidal, mõni alus kohe kõrval või hakkas ankur põhjas libisema. Minema siit, oli ühene otsus. Ja seda sama tegid paljud suuremad alused.

Mööda Hydra rannikut lääne poole sõites on veel mõned sobilikud ankrulahed, läksime neid üle vaatama. Katsetasime ka nendes teistes kohtades, aga jälle kas polnud laht piisavalt tuule eest kaitstud või ei pidanud ankur, lasime ka rohkem ketti sisse, aga ei tekkinud enam korrakski tunnet, et kõik on 100 % kontrolli all. Puhangute peale tõmbas keti naksuma, alus hakkas vantidest ja mastist vibreerima. Ja siis mingil hetkel, kui me seal manööverdasime teatas roolimees, et edasikäik tuleb taha ainult heebliga jebides ja tal on tunne, et see on juba täna poolest päevast jukerdanud, no mida perset, ausalt. See jama veel puudus, hakkas ka hämarduma. Lõunamaades tähendab see maksimum ühte tundi, siis on kottpime. Tegin alusel kiire tehnoülevaatuse, luuke ja katteid lahti võttes sai kiiresti selgeks, et viga pole kangis, trossides ja saildrive jala välises osas, kõik liikus omas tolerantsis, mida aga polnud, oli edasikäik, kui hetk tagasi jebides tuli veel käik taha, siis varsti polnud enam midagi.

Fuck. Selle peale ma kodus tõesti ei mõelnud, et neli aastat vanal alusel ütleb Yanmar`i drive üles. Lähemalt uurides sain aru, et tegemist on miskit sorti hüdroülekandega, aga remontida polnud mul midagi. Õli oli süsteemis sees, natuke metalse läikega ja sellega mu võimed viga defekteerida ja kõrvalda lõppesid. Ankrusse jäämine tuulte eest kaitsmata kohas ei tulnud enam jutuks. Me peame saama sadamasse, kus saaks viga remontida! Kiire Navionicsi otsing ütles, et tagasi põhjapoole liikudes on mandril sobivas kohas sadam, millel ka sobilik lahesopp.

Lahkusime Hydra saare põhjarannikult suht tugevas tagantuules purjedega. Mitmendas rehvis miski lapp oli, ei ole mul enam meeles. Ülesõidul tegime hädavajalikud kõned laeva omanikule, vahendusettevõttele ja sadamasse kuhu plaanisime jõuda. Sadama kaptenilt palusime ka abi tehnilist abi, kui miskil põhjusel me ei saa manööverdamisega hakkama või teistele ohtlikuks muutume. Sadamast tuli vastus, et tal küll paati pole, millele meid sleppi võtta, aga ta vaatab, mis teha saab. Omanik lubas saata mehhaaniku kella kaheksaks hommikul, kes asja tunniga korda teeb, mhm, jutuks hea küll. Aga meie asi oli sadamasse saada.

Sadam, mille oma sihiks võtsime oli Ermioni. Ülesõit oli kiire, tegime pakstaadis korraliku käiku ja 7 miili kulgesid keskmiselt lainetaval merel kiiresti. Ja kinnituse sai ka tuulde puutuv ja nii oligi: kalda ääres, ümarate mägede pealt puhus tuul iiliti tugevamini, kui keset lagedat vett. Veider. Purjetasime lahte, kus sadam asus, sisse. Proovisime, kas käiku saame anda, tundus, et midagi nagu vedas, see tegi elu muretumaks, me pole vähemalt täielikult ilma edaspidise manööverdamise võimeta, vaid ainult osaliselt.

Sadama ees, lahes oli u. kolmkümmend alust ankrus ja sadam ise oli tuugalt täis. Lasime ankru sisse ja tegime plaani. Olgu öeldud, et see laht oli lõuna poolt puhuva tuule eest hästi kaitstud, kuna kivist maariba peal kasvas mets. Vesi oli ankrualal täielik plekk. Kõne sadamasse: „meil pole abi tarvis, oleme õnnelikult ankrul, hommikul vaatame mis saab“. Julla vette ja sadamale tiir peale, kaikohti küll polnud, aga poest oli vaja kangemat ja lahjemat, kuna eelneva tõttu, olid meie naised laeva kuivaks võtnud. Naer, aga nii oli.

Pinged maas, serveeriti kokpitis tahkemat ja libedamat. Maru hea oli elu jälle. Enne magama minekut sõnasin veel nõrgematele pooltele: „et vaadake, me oleme siin kui ema süles“ kõik oli nii rahulik. Ennast tegi murelikuks see, kas ikka mehhaanik tuleb ja kuidas ta selle asja tunniga korda saab? Ma arvasin, et tuleb mingi saamatu vana, kes ütleb: „Katki on, pean hakkama varuosi tellima“ või et: „peame aluse veest välja tõstma ja kraana tuleb millalgi...“ igatahes tundus laevareisi lõpp mulle lähedal... Keerasime ennast magama, enne lülitasin sisse ankruvahi. „Ahh, kõik saab korda“, mõtlesin. Pealegi oli järgnev päev minu kord kapten olla.

U. kell kolm öösel ärkasin mingi vastiku tunde peale, nagu mingi rahutus... Siis taipasin, vandid ja staagid uluvad, laev vibreeris jälle. Unesegasena mõtlesin, et mismoodi ja kust see tuul siis nüüd puhub, korraks käis kellegi taskulambi vihk üle kajuti akende... Krt, mingi jama. Tõmbasin rannarätiku ümber puusade ja läksin tekile. Tuul puhus kõvasti ja ta sigudik oli oma suunda 180 kraadi muutnud ja puhus jälle maapoolt, kus ei olnud metsa ees, vaid lagedad kumerad mäed, krt kasvatage endale mets, mõtlesin. Ülejäänud mehed tulid ka unistena riburadapidi tekile, keegi ei küsinud midagi, vaatasime taskulampidega murelikult lahes ringi.

Nii mõnigi alus ankurdas ennast juba ringi või otsis paremat ankrukohta, mõnes magati, nagu poleks õues midagi lahti. Meie sisemine pinge ja tuul kasvas. Panin mootori igaks juhuks käima. Kontrollisime allatuult olevate jahtidega distantsi, tundus et meie ankur peab. Ühe suurema pagiga keeras meie purjekas ennast küljega tuulde, me veel arutasime omavahel, miks ta sinder ennast vööriga vastu tuult ei hoia, kui meie aluse kerest käis läbi pahaendeline „naks“ ja me hakkasime allatuult seisvatele alustele peale triivima. Sellest hetkest, kui ma tekile tulin, oli möödunud umbes viis kuni kümme minutit.

Jätkub...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Kreekas ehk harjutusi ankruga
PostitusPostitatud: Reede, 22 Sept 2017 10:02 
Eemal
Kasutaja avatar

Liitunud: Neljapäev, 12 Aug 2010 23:09
Postitusi: 429
Täitsa põnev, ootan jätku. Mis peategelane (ankur) kaalub ja mis tüüpi? Palju ketti on järgi? Ainult tuule survest ei tohiks ankur libiseda. Kui koos lainetusega siis veel...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Kreekas ehk harjutusi ankruga
PostitusPostitatud: Reede, 22 Sept 2017 10:04 
Eemal

Liitunud: Reede, 17 Juul 2009 23:20
Postitusi: 84
Asukoht: Tallinn
Väga muhe ja õpetlik lugemine ja nagu heale järjejutule kohane, jääb ikka kõige põnevama koha pealt pooleli :D

Ainult see osa jäi natuke arusaamatuks, kus ahtrist? oli ots kaldas ja vöörist? ankur sees, et kui puhus kalda poolt? siis kuidas ankur libisema hakkas. Ilmselt sain valesti aru, kust poolt parasjagu puhus kui libises. Et hädad ikka korraga (omal ankur libiseb, naabritel kah oma jahtide kontrollimisega raskusi jne) ja enamasti öösel tulevad on täielik Murphy seadus.

Ootan suure huviga järge!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Kreekas ehk harjutusi ankruga
PostitusPostitatud: Reede, 22 Sept 2017 10:47 
Eemal

Liitunud: Esmaspäev, 03 Okt 2011 18:36
Postitusi: 278
Tim kirjutas:
Täitsa põnev, ootan jätku. Mis peategelane (ankur) kaalub ja mis tüüpi? Palju ketti on järgi? Ainult tuule survest ei tohiks ankur libiseda. Kui koos lainetusega siis veel...


Ankur oli Delta tüüpi, käe ja silmajärgi u. 25 kg, ketti sabas 90 meetrit. Madalates lahtedes, kus oli vett 4-6 meetrit lasime ketti kuni 40 meetrit sisse. Rohem ei julgenud, kuna teised alused või maa olid ligidal.
Tagantjärgi mõeldes oli tegureid mitu, miks meie ankur ei pidanud: ankur liiga kerge (väike) ketti vähe sees, lahtede põhi kruusane või kaljune. Kindlasti oli teguriks see, et kokpitti kattis tohutu päiksevari ja ees salongi lael oli suur pritsme kapuuts. Ma olen kindel, et selliste päiksevarjude purjepind on ikka raju ja see tekitas äkki ka seda, miks me ei püsinud ninaga vastu tuult, vaid hakkasime ankru otsas nö tantsima. Ma panin tähele, et väiksemad alused püsisid valdavalt kenast ankrul, suured rendikad aga olid peamiselt hädas.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Kreekas ehk harjutusi ankruga
PostitusPostitatud: Reede, 22 Sept 2017 11:32 
Eemal

Liitunud: Esmaspäev, 03 Okt 2011 18:36
Postitusi: 278
Britt kirjutas:
Väga muhe ja õpetlik lugemine ja nagu heale järjejutule kohane, jääb ikka kõige põnevama koha pealt pooleli :D

Ainult see osa jäi natuke arusaamatuks, kus ahtrist? oli ots kaldas ja vöörist? ankur sees, et kui puhus kalda poolt? siis kuidas ankur libisema hakkas. Ilmselt sain valesti aru, kust poolt parasjagu puhus kui libises. Et hädad ikka korraga (omal ankur libiseb, naabritel kah oma jahtide kontrollimisega raskusi jne) ja enamasti öösel tulevad on täielik Murphy seadus.

Ootan suure huviga järge!


Katsun selgitada.

Mõned alused seisid seal lahes nii, et otsad olid ahtrist kalju külge seotud ja vöör oli ankrul. Läksime nende kõrvale ja viisime samuti kaks otsa maale ja vöör jäi ankrule. Panime vendrid välja ja tundus kõik väga hästi. Tuul aga hakkas puhuma pakpoordist (kogu rivi jäi külgtuulde) ja see surus kogu seda paadirivi meile peale. Ankrut järgi lasta ei saanud, kuna omakorda meie tüürpordis seisis suht ligidal pargas, mis oli oma terava vööriga meie poole.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Kreekas ehk harjutusi ankruga
PostitusPostitatud: Laupäev, 23 Sept 2017 10:04 
Eemal

Liitunud: Esmaspäev, 03 Okt 2011 18:36
Postitusi: 278
https://drive.google.com/file/d/0B7qPyX ... sp=sharing

Pilt

Selline oli meie alus Porose sadamas.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Kreekas ehk harjutusi ankruga
PostitusPostitatud: Laupäev, 23 Sept 2017 10:19 
Eemal

Liitunud: Esmaspäev, 03 Okt 2011 18:36
Postitusi: 278
Meeskond jagunes kiiresti oma positsioonidele, kes tegeles ankru sisse vintsimisega, kes ümbruse valgustamisega, ma andsin tagurpidi käiku ja manööverdasin allatuult jäävatest alustest mööda. Mingi nipiga suutsime lohiseva ankruga teiste ankruid mitte kaasa haarata. Üritasin nüüd mitu korda nina vastu tuul keerata ja sadamale ligemale jõuda, aga katkine drive nii palju edaspidi veojõudu ei andnud, et kuhugi ligemale oleks saanud, proovisin vöörivindiga nina suunda hoida, aga polnud ka sellel sellist jõudu.

No tagurdasime siis ülestuult, toimis, saime sadamale ligemale ja leidsime vähe lagedama platsi, kus saime ankru uuesti sisse. Lasime hunniku ketti järgi, tundus et jäi jälle pidama. Allatuult jääva maariba poolt tulid paljud ülespoole ennast ümber ankurdama ja me avar plats sai suht täis. Pidasime plaani vööri ankrule tagavara ankru lisaks panemist või merele ära minemist aga edasi käigu puudumine tõmbas mõlemale plaanile kriipsu, olime ju oma ankru vangid. Jälgisime hoolega tracki kaardil, kas tekib triiv või mitte. Ümbritsevatest alustest enam sotti ei saanud, kõik meie ümber liikusid ja saa siis aru, kas me triivime peale, või tuleb tema käiguga ligemale. Tuledega oli ka paras segadus, kellel ei põlenud midagi, kellel ankrutuli, kellel käigutuled. Pole ka imestada, enamustel jahtidel on elektri juhtpaneel salongis, kellel sinna aega minna on, kui meeskond väike ja käed-jalad tegemist täis. Pean meite meeskonda kiitma, me saime isegi sellise rapsimise käigus õiged tuled põlema. Nüüd jäi korraks aeg seisma, mõtlesime ja arutasime, polnud ju see hetk ühtegi kandvat plaani, ankur tundus et nüüd vist tõesti peab.

Krt, kui ma tracki vaadates sain aru, ega ikka ei pea küll ja me jälle libiseme. See kord oli meil vahe allatuult oleva alusega väiksem, kui eelmine kord. Andsin kõvasti tagurpidi käiku, (edasikäiku ju põld) sain teise eest, nagu hiljem kuulsin Saksa aluse eest napilt läbi, aga see meie ankur, va rippuv ader, haakis ennast nende keti külge. Siis läks kiireks ja vihaseks, saksad meile karjudes „ära tagurda, anna edasi“ me vastu : „pole võimalik, oleme katki, ainult tagurpidi saame anda“. Nüüd hakkas võitlus selle nimel, et saaks alused üksteise külge, mingi otsaga kinni, muidu ei saa ankruid harutada. Saksa alusel oli kipperiks keskealine proua, vähemalt roolis ta oli. Kuidagi üle tuulemüha käis meil see kommunikatsioon, ma ei kujutanud enne vaikse ilmaga ettegi, et 14 meetri kaugusele vööri ei kuule midagi, mõlema aluse meeskonnad tegelesid nüüd vööris ankrute eraldamise, aluste üksteisest eemale hoidmise ja samal ajal lisa otsa hoidmisega, et alused teineteisest ei kaugeneks, mina võitlesin, roolis oma piiratud manööverduse võimalustega enda aluse eest ja üritasin teistest lahes olevatest alustes mööda saada, kasutades siis vöörivinti, tagasikäiku ja rooli. Ega ma palju teha ei saanud, aga kuidagi kukkus hädakoostöö frauga nii välja, et teistele paatidele me sisse ei põrutanud.

Esimene kriis ankrute sõlmumisega kasvas aga kiiresti veel suuremaks jamaks, tuul surus seda vägivaldselt liidetud karavani armetult maa poole. Suumisin plotterit, vaatamaks mis vee all toimub, taskulamp valgustas ka juba selgelt lähenevat kiviseina, mis alles paar tundi tagasi meile kurja tuule eest täieliku varju andis. Nüüd tahetakse meid aga sinna otsa suruda. Kaart ütles, et siin lahes saab vesi kiilu alt ennem otsa, kui kere seina rammib. Karjusin roolist, nii kuis suutsin, et kohe saab vesi otsa ja kui Saksa seltskond meid eemale ei tiri, oleme mõlemad kuival. Esitsi ei toimunud mingit reaktsiooni, kuna see käsklus ei jõudnud ilmselt teise purjeka ahtrisse. Pole ime, ma ei kuulnud isegi oma meeskonda oma vööris. Töötasin samal ajal oma tagurpidi käiguga lootes, et saan ise midagi ära teha, aga rooli alus ei kuulanud ja sein aina minu pakpoordist ligines. Nii, et minu teha polnud enam suurt midagi. Lõpetasin oma käiguga töötamise. Röökisin, nii kui suutsin, lootsin, et keegi mu meeskonnast läheb, kas või ise teise aluse pardale ja annab seal otse korraldusi rooli ja käigu masinale... keerasin juba raadiojaama tööle ja vaatasin mõtlikult distress nuppu.


https://drive.google.com/file/d/0B7qPyX ... sp=sharing

Midagi hakkas aga toimuma, kisa vööris ja topitulede paistel selgelt lähenev kivisein oli Saksa roolikeerajale kohale jõudnud. Jälgisin pingsalt sügavust ja track`i, sügavust näitas kõige masendaval hetkel 0,1 meetrit kiilu alla, aga track näitas, et eemaldume seinast, jess. Karjusin, et nii jätkata, asi paraneb. Lülitasin oma edasikäigu ka sisse ja tundus, et tal läks mu vedamine kergemaks, vedas ta ju mind tagurpidi käiguga ja nagu ma aru juba olin saanud, siis veojõudu purjekatel tagurpidi napib. Ok, jälle üks kriis möödas, saime keset lahte vabamasse vette tagasi, meeskonnad harutasid ankrud üksteise küljest lahti ja me olime jälle üksi oma Kaunitariga pimedas öös.

Kiire koosolek ja otsus, sadamas on kiirlaeva kai, lähme paneme ennast sinna kinni, küll hommikul vaatame, mis saab, kui liinilaev tuleb. Ootasin triivis, kuni tuul korraks järgi andis, siis sain vöörivindi abiga ennast ahtriga otse vastu tuult keeratud ja sai alata tagurdamine kai äärde, sinna oli u. 600 – 700 meetrit. Oi kui kehvasti selline purjejaht vastu tuult tagurdas ja rooli kuulas, mootorpaat oma rooliteljel pööratava propaga on ikka hoopis teine asi. Ei kuula ju see kiilu ja roolilehega asi rooli, kui kiirust pole. Kiiresti kaile peale sõita ma ka ei julgenud, kuna hoogu ei saanud millegagi maha võtta. Aga asi õnnestus esimese korraga ja mitut üritust ei pidnaud tegema. Õnneks oli kail ka inimesi, kes otsad võtsid, muidu oleks pidanud keegi meeskonnast hirmsa hüppe sooritama.

Otsad kais kinni, suur jama möödas, milline krdi öö. Tundsime ennast tegelt päris hästi, laev on terve, me ei põrganud kellegiga kokku, kaotasime ainult pootshaagi, ju oli seda Vanal vaja ja ilmselt oli Tal vaja algajatele meremeestele koolitust anda. No raisk, tulgu see kiirlaev, ei liigu me siit kai äärest kuhugi, oli meie suhtumine.

Tegelikult oli selle kai küljes veel teisigi hädalisi kelle ankur polnud pidanud või miski mu häda. Nende hädaliste seas oli ka meie vana tuttav makaronimaa mees, ta olnud selles lahes, kus me temaga peaaegu kokku põrkasime, oma mõlemad ankrud kaotanud ja ta on nüüd u. sama suures jamas, kui meie, sest ankrusse ta jääda ei saa. Imelik vana see makaron, oma jutu järgi olevat ta 30 aastat sama purjekaga mööda ilma sõitnud. Sõidustiil aga selline, nagu sõidaks fiat unoga Rooma vanalinnas kolm veini hinge all.

Kogu see meie vehkimine ja draama kestis u. poolteist tundi, kogu selle aja olin roolis sisuliselt püksata, olin tekile tulnud rätik ümber nuiete tõmmatuna ja kordagi ei tekkinud aega oma garderoobi peale mõelda. Täitsa naljakas tundus tagantjärgi mõte, püksata kaptenist roolis. Istusime seltskonnaga kokpitis maha, tegime kiire teema kokkuvõtte ja mõned rahustavad dringid. Järgmise kriisini oli jäänud paar tundi.

Ärkasin hüüdmise peale, et kiirlaev tuleb, ronisime poistega välja ja vaatasime rahulikult, mis nüüd saama hakkab. Tuli üks mees ütles, et siin ei saa olla, selgitasime, et oleme katki. Tuli politsei, ähvardas ja rääkis, et meil on purjejaht tõmmake purjed üles ja kaduge siit. No seletasime, et oleme katki, tuul on kõva, sadamasse me siis tagasi ilmselt ei saaks, mehhaanik tuleb ju siia jne. Kuskilt tuli mingi täiesti joobes purjetaja ja rääkis meile, et pole mõtet jõududega vaielda, laseme Teie paadi pikkade otstega pisut allatuult oleva purjepaadi poordi, ja nii tegimegi. Pikk ots jäi siis meid veel kaist hoidma. Makaron tiriti ka mööda kai serva edasi, et suurele laevale ruumi teha. Ülejäänud hädalised läksid lahele tiirutama. Liini katamaraan parkis ennast väga profilt hädaliste vahele kai äärde ja kogu draama sai läbi. Lahkudes küll suure aluse sillast karjuti meie peale meile arusaamatus keeles kõva häälega, aga teinekord on hea, kui keelest aru ei saa. Meid ähvardanud politseinik küsis dokumente näha ja uuris veel igasugu asju, siis sellega see tähtsa ametniku mängimine lõppes, hiljem isegi uuris millal mehhaanik tuleb ja oli täitsa normaalne mees. Ähh, kriisi ei tulnudki, väga hea algus järgmiseks päevaks.

Kui kell sai kaheksa, ei paistnud lubatud tehnikut kuskilt. Olime juba harjunud, et lubatud kellaajale lisada kaks tundi, on lõunamaades täiesti norm. No me veel väga ei muretsenud ka, aeg kulus kohvitamisele ja linnas ringivaatamisele kiiresti. Lõpuks olid kaks meest kohal, näpus kilekott. Uurisid natuke, mis ja kuidas ja kadusid ahtrikajutitesse koide ja kappide vahele, varsti olid tagasi tekil, õline kott näpus, rääkisid midagi, et toovad mingi osa ja kohe saab kõik korda. Ma olin väga üllatunud. Läksin masinaruumi piiluma, oligi drive pealt lahti võetud ja suur detail kaasa võetud.

https://drive.google.com/file/d/0B7qPyX ... sp=sharing

Selge, need mehed vist täpselt teavad, mis teevad. Väga hea. Mehed tulidki mõne hetke pärast kilekotiga tagasi, keerasid jupi külge, tegid käigukatsed samas teise purjeka poordis ja kõik korras. Ma vist ikka mõtlen liiga põhjamaises raamis. Tuli välja, et heal spetsialistil pole vaja ei tunkesid, ega uhket kaubikut, kus on riiulite viisi riistu ja osi, või vähemalt korralikku tööriista kasti. Ei, tulid lihtsa välimusega töömehed kilekotiga, defekteerisid ja tõid kuskilt kiiresti vajaliku osa ja tegid tunniga meie aluse korda. Super lihtsalt.

Meie olulisim õppetund, sellest tsirkusest: kui oled katki, siis katkise laeva koht on sadamas, kai küljes.

Passima me sinna sadamasse ei jäänud, Hydra jäi meil vaatamata ja sinna me kohe kursi uuesti võtsime. Paadi omanik veel helistas ja küsis: „kas kõik ok?“. Soovitasime tal kirikusse küünal viia, et tal alus ikka alles on. Vahendajale saatsime pildi plotteri track`ist, mis meie seiklustest aimu andis. Varsti tuli teade, et meil on nüüd krediiti. Ülesõidul saime rahunevas pakstaadis purjed üles, tegime head käiku. Ühel hetkel avastas keegi meist, et meres hulbib ahtri vendripall, pagan, kas tõesti pole Vanal isu täis. Saime harjutada mob manöövrit, see tuli hästi välja, mis ka viga manööverdada, kui saad korralikult käiku anda. Peab vabanduseks mainima, et nende ahtripallide otsad olid nii lühikesed, et peale seasõra sinna ei ulatanudki tegema, lühemale otsale pannes poleks neist jällegi essugi tolku olnud. Kokpitti tõstes jälle võtsid palju ruumi ära.

Idra sadamas oli täna vähe rohkem ruumi, kui eelmisel päeval, aga kai äärde me ikka ei saanud, panime tuimalt teise ritta. Otsad teiste aluste külge ja asi klaar.

https://drive.google.com/file/d/0B7qPyX ... sp=sharing

Kui keegi oli pardal, küsisime millal nad lahkuda plaanivad ja selle teadmise võtsime arvesse. Õhtuks pargiti sadam tihkelt täis ja need, kes kinni pargiti, olid hommikul lihtsalt kannatlikud. Idra sadam ja ümbritsev linn olid väga muhedad, tõeline idüll. Leidsime ka korraliku rauapoe, kust hankisime uue pootshaagi, nüüd saab jälle distantsilt haakida ja surkida. Õhtusöögiks leidsime suurepärase restorani ja mõni meist sai seal kulinaarse rahulduse. Otsustasime selle vahendajalt saadud krediidi restoranis jookideks teha. Mega. Järgmiste päevade sündmused andsid ennast rahulikult oodata.

Jätkub...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Kreekas ehk harjutusi ankruga
PostitusPostitatud: Laupäev, 23 Sept 2017 20:53 
Eemal
Kasutaja avatar

Liitunud: Teisipäev, 28 Dets 2010 13:47
Postitusi: 209
Ma olen ikka imetlenud inimesi, kes oskavad joonistada või pilli mängida nii, et paneb teised ahhetama. Sama võiks öelda Erik78 kohta ja tema kirjutatud teose kohta. Päris ausalt ma vaatasin peale loo läbilugemist pulsikella, et kas mulle ainult tundub, või päriselt ka elasin kaasa nii, et andis füüsiliselt tunda. Ja oligi pulss 90, sealjuures voodis pikutades :)
Anna aga tulla head kraami veel.

_________________
Tanel


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Kreekas ehk harjutusi ankruga
PostitusPostitatud: Pühapäev, 24 Sept 2017 22:19 
Eemal

Liitunud: Neljapäev, 27 Juul 2017 01:41
Postitusi: 20
Kena lugemine tõesti. Millal te seal olite, keset suve kõrghooajal või kevadel/sügisel?


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Kreekas ehk harjutusi ankruga
PostitusPostitatud: Pühapäev, 24 Sept 2017 22:23 
Eemal

Liitunud: Pühapäev, 10 Juul 2011 23:00
Postitusi: 139
Asukoht: Tallinn
Kiidan samuti lugu, hea! Selliseid lugusid võiks rohkem olla ;)


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Kreekas ehk harjutusi ankruga
PostitusPostitatud: Teisipäev, 26 Sept 2017 08:13 
Eemal

Liitunud: Esmaspäev, 03 Okt 2011 18:36
Postitusi: 278
Hommik, saime öösel hästi magada, vähemalt mina sain. Korralik eine tekil ja hakkasime sättima.

Soovisin minna ankru operaatoriks, mul oli eelaimdus vaatepildiks, mida ma varem näinud polnud. Alused olid pargitud kõik vöörist ankrutega ja mitmes reas üksteise ees ja mitte kõik ankrud ei olnud lastud otse tagurdamise kursil, vaid nii, kuidas välja kukkus. Vaikselt käiku andes ja ankrut sisse kerides paistis vee alt sihuke keti rägu, et ussipesa kahvatuks. Kuidas ma ei proovinud, ikka kerkis põhjast lisaks meie omale veel vähemalt kaks kellegi teise ankrut. Hea et vints tõsta jaksas. Lõpuks sai see pusa veepiirile tiritud. Ossa, mis pusa, ma arvasin, et selle harutamiseks, peame mingi pika otsa vööri viima ja hakkama neid käsivintsiga lahutama. Aga ei, juhuslikult lähedal olev jullaga mees tuli aitas asja ära klaarida. No ta pidi muidugi ikka korralikult musklit pingutama, et neid 50 + kiloseid pomme vees tõsta, aga abivalmis mees sai hakkama ja me tänasime teda paari külma õllega. Sellest moraal, ära paki ennem jullat kokku, kui sadamast on kõik otsad ja ankrud kätte saadud.

Lasime diislil laulu lahti, võtsime kursi juba tuldud teele, tagasi Porose sadama poole, tee peal saime ka purjetada. Me jõudsime sinna sobilikul ajal. Juba tuttavasse sadamasse minemine on mugav, valisime sama kai ja sama koha, kus olime paar päeva tagasi. Väga hea ju kindlalt teada, et su juhe ulatab pistikuni ja veevoolik sobib liitmikuga. See päev ja õhtu ei juhtund meil mitte midagi, uskumatu. Lihtsalt puhkus ja et asjad sujuvad tunne.

https://drive.google.com/file/d/0B7qPyX ... gxdm8/view

Eelviimasel päeval pidime liikuma tagasi sinna, kust olime tulnud, Aegina saarele. Saime päeva alguses head tuult, sõitsime oma esimese päeva kiirusrekordi lõhki, tervelt 9,3 sõlme näitas laeva logi ja navionics mu telefonis näitas 9,9 sõlme hetke kiiruseks, see on juba äge sõit. No ja siis saime varsti plekki, ning siis saime jälle natuke purjetada ja jälle plekki, mis lõpuks plekiks jäigi. Keegi meie hulgast mainis, et nagu „väina“ sõidaks, ma kehitasin õlgu, pole ma ju kunagi sõitnud.

https://drive.google.com/file/d/0B7qPyX ... xmM1U/view


Esimene sadam kuhu vaatama läksime oli Aegina edela osas asuv Perdika, sadamas oli üks vaba koht, mida keegi millegi pärast ei tahtnud võtta, sinna parkida üritades saime aru miks. Selle koha peal oli paar suurt kivi vee all, mis täpselt rooli lehe alla ennast sättisid, manööverdasime nii ja naa, me isegi sukeldusime asja täpsemaks uurimiseks, ikka olid kivid u 30 cm roolist all pool. Me ei tahtnud riskida, et lainetusega istume rooliga kivides, tõmbasime sealt minema, võtsime suuna Aegina saare teise sadama suunas.

Aegina sadama esine, kus me reisi alguses ankrul olime, on tegelikult päris madal laht, põhi paistab seal pidevalt ja keskmine sügavus on 3 kuni 5 meetrit. Sinna tagasiteel ei uurinud ma nii väga kaarti, vaid jälgisin, et me oma sisse sõidetud track`i ligiduses püsiks. Kui korra oled mahtunud, miks pagana pärast sa ei peaks paar päeva hiljem mahtuma. Vale vastus. Ükshetk käis aluse kerest täpselt selline hääl läbi, et nüüd puutusime kiiluga põhja ära. Eks ta riivakas oli, aga me kõik märkasime seda. Uurisin hoolega plotterit, muidugi oli siin madalam riba, mis tuli esile ainult tugevalt sisse suurendades, aga meie eelmine track, läks siit mõne meetri kauguselt mööda, no ju siis oli esimene kord õnne. Ära olime lihtsalt uinutatud pidevalt 100 + sügavustega.

Kellaaeg oli juba selline, et Aegina sadam, kuhu me sisse diiseldasime oli täis, mis täis. Esimesena teist rida me ei soovinud teha. Oli vaja leida kiiresti alternatiivne koht, samas kohas ankurdada ei pakkunud mingit pinget. Leidsin navionics`st Salmia saarel u. 8 miili kaugusel vastaskaldal ägeda lahesopi, mida mitmest küljest kaitsesid väiksed kaljusaared. Sain aru, et seal on ka poid, kuhu ennast kinni saab panna. Kontrollisin asja Google mapist järgi, paistis tõesti sobiv koht olevat. Andsime käiku ja u. tunnikese kopikatega olime kohal.

Oli tõesti jälle üks „looduskole“ koht, paar kohalikku kalameest ja üks kahemastiline puupurjekas oli seal juba ees. Ja hiljem tuli veel üks 50 jalane jaht juurde. Seekord võtsime poi. Käisime all ka uurimas, kas poi on ikka korralikult ankurdatud ja kas ta on ikka värsketel otstel, tundus et oli. Vaatasime üle ka meie kiilu, põhjapuude oli korralikult kiilu kattevärvi kriimustanud. Ahh, mis me tagantjärgi ikka teha saime. Ainult järjekordne hoiatav õppetund meie kogemuste pagasis juures. Viisime ühe otsa ahtrist lähedal asuvale kaljusaarele. Selleks, et purjekas tuulega keerutama ei hakkaks ja meil parem ujumas käia oleks.

https://drive.google.com/file/d/0B7qPyX ... 95TTQ/view

Hiljem põristasime jullaga rannakohvikusse maiustama. Sõime seal selle reisu esimesed ja viimased hotdogid, muud polnud neil meile söödavat pakkuda, kõrvale serveeriti põlevat Ouzot. Oli suurepärane viimane õhtu. Magama minnes ankruvahti tööle ei pannud, sellel poleks olnud mingit mõtet, poi oli u. 40 meetri kaugusel kaljust, mille küljes oli meie ahtri ots. Kui midagi olekski poiga juhtunud, oleksime kohe kive ramminud ja vaht oleks heal juhul alles siis alarmi andnud. Pidi meeldima ja kõik. Öösel küll tõusis tuul, ja nagu ikka maa poolt, mis varju ei pakkunud jne jne, aga see kord ma panin püksid jalga, käisin kontrollisin kõik otsad üle ja panin naaberpaadi poole vendrid välja. Poi küll ägises pinge all ja ahtriots oli täiesti lõtvunud. Uurisin ja luurasin ümbrust mõnda aega, aga ei tõusnud see tuul nii kõvaks, kui sel kriisi ööl. Lõin mõttes käega ja kerisin tagasi magama. Ei jõua ma kogu maailma asju ära muretseda.

Algas meie viimane puhkusepäev merel. Hommikul oli tuul järgi andmas, tegime alust lahkumiseks klaariks. Kiire kontroll tuvastas, et see pagana ahtri pallvender oli kadunud. Jou Vana, kas sul sellest kokku kogutud kraamist juba küllalt ei saa? Miks sa seda sama vendrit tahtsid, mille me mob`ga korra kätte saime, hakkas meelida vä? Arutasime kõva häälega, et selle eest peame küll omanikule vähemalt sota loovutama, oli teine 50+ cm läbimööduga ja suka sees korralik asi. Tegin teisele alles jäänud pallile topeltsõlme, ärgu siis kaitsku, püsigu alles vähemalt. Aga nagu elu oli õpetanud, möödunut taga nutta, pole mõtet.

Crew oli selgelt alamotiveeritud midagi suurt viimasel päeval korda saatma, kindlasti mängis seal murdosana rolli kadunud kerekaitse inventari haihtumine. Otsisime järgmist ägedat lahesoppi, kus ujuda, aga keegi ei soovinudki vette minna. 27kraadi õhk ja vesi, tundus ka juba jahe. Mida Ateenale ligemale, seda rohkem torkas silma, et vesi on õline ja vikerkaare värvides, kohati oli näha paksemat materjali vees hulpimas. Rõve. Kirusime suuri laevu ja nendest tekkivat reostust. Tegime veel viimase peatuse Salmia saare Selinia sadamas, kus nägime, et sadama akvatoorium on reostuse kaitseks poomidega suletud. Panime ennast poordiga kai välimise külje külge ja läksime maale kohvitama. See oli selline kohalike sadam, teisi turiste seal näha polnud.

Tegime plaani, et sätime ennast kella kaheks kodusadamasse. Tagasiteel pidime ületama mitut laevateed Ateena sadamete ligiduses, kasutasime diisli jõudu, et oleksime piisavalt kiired manööverdamiseks. Järjekordne tähelepanek, kui üldse mõni laev oli meiega ristuval kursil, siis alati pidime käiku ja- või kurssi muutma, muidu oleks kokku põrganud. Krt meri suur ja lai, aga paar laeva ei mahu teineteisest mööda. Purjeka mootoriga läheneva aluse eest läbi ka ei kihuta, nagu ma mootorpaadiga tavaliselt teen.

Kodusadam paistis. Paatide rentimine ja loovutamine on seal maal samasugune asi, nagu autode rent lennujaamas. Korraga lähevad paljud välja ja korraga tulevad paljud tagasi. Juba kaugelt paistis, hulgim sadamale liginevaid purjedeta purjekaid, suur osa passis sadama suudme ees. Liginedes selgus, et ka selle sadama suu on õli reostuse tõttu poomiketiga suletud. Kiire kõne laeva omanikule, ta selgitas, et oodake, küll varsti lahti teevad. Nii läkski, üks hetk hakkas sagimine pihta ja kõik kaks-kolmkümmend alust tahtsid sisse saada, sellest moodustus kena karavan. Esimesel päeval oleksin päris sapsus olnud rooli taga, kui olematu pikkivahega alused ketis sisse hakkasid minema. Nüüd juba (enda arust muidugi) vana kalana, ei näinud probleemi, sättisid käigu parajaks ja sees see punt oligi. Parv aluseid jagunes erinevate kaide vahel ja ruumi oli piisavalt. Kodukail otsad kinni ja omanikku ootama.

https://drive.google.com/file/d/0B7qPyX ... RDbjg/view

Kõigepealt tankimine, vedasime kihla ja panime puusalt, kui palju siis me diislit läbi põletasime. Olime ju vähemalt poole maast, kui mitte rohkem, purjedega hakkama saanud. Õige vastus, 71 liitrit. Nägu läks naerule, eriti mul, kes mootorpaadi mehena selliseid numbreid ei mõista. Ma kõrvetan ära ühe Soomes käimisega u. 100 liitrit.

Omanik tuli. Küsimus: „Kuidas läks?“ No siis jätkus juttu pikemas. Tunnistasime, et näe Neptun võttis vendri ja pootshaagi, viimase ostsime talle ju uue tagasi, mille üle oli omanikul siiralt hea meel. Kiilu kriimustamist ei maininud, kuna tuuker pidi, tavapärase praktikana nagunii minema paati altpoolt uurima, kas on kere ja mu veealune ikka korras. Tuli tuuker, käis vee all ära, tõstis pinnale tõustes pöidla, kõik olevat tiptop. Järelikult kiil pole oluline? Meil tuju tõusis.

Rääkisime pikalt sellest saildrive`i rikkest, tüüp tundis ennast vist natuke süüdi ka, kuna eelmised rentnikud olid kellegi ankruketi omale ümber propa mähkinud ja jalg vahetati osaliselt välja, ilmselt kokkuhoiu mõttes kõiki juppe ei vahetatud ja me saime seda omal nahal tunda. Aamen, mõni asi jälle selgem.

Siis saime teada, mis värk selle õlireostusega on. Mingi tanker olla olnud nädal tagasi kellegagi kokku põrganud ja tuhandeid tonne õli oli siiasamasse lahte voolanud. Kõik olevat närvis ja pahased. Rääkisime veel purjekate hindadest ja sellega seonduvast. Ta ütles, et tal on kolm purjekat, mis on kõik tänaseks neli ja pool aastat vanad, need on tal ka kõik juba tinglikult maha müüdud ja järgmisel hooajal saab ta endale kolm uut alust.

Läksime omanikuga sõpradena lahku, midagi ta meilt vendri eest ei soovinud. Avaldas vaid tunnustust, et alus on puhas, korras ja klaar. Me olime jälle sillas, et mingit peetimist polnud. Ilmselt katab rendisumma need väiksed jamad, mis ilmselt kõigil võivad juhtuda. Samas pole mõtet kindlustust veel tülitada.

Selline oligi see meie lühike reis Kreeka saartel. Me jäime kõik väga rahule. Minust sai kindlasti kõvem meremees. Küll teised osalised teevad ise omad järeldused. Aga mulle olulise tähelepanekuna pean mainima, et sellisel reisil pole üldse oluline, kui kõva purjetaja sa oled, põhiline rõhk on teemadel: randumine, sildumine, ankurdamine ja sellega seotud jebimine. Kui koduvetes iga tuulega kai äärde saad ja ankrutega toime tuled, ei näe ma purjepaadi meestel otsest eelist. On loomulikult tore, kui saad hea purje trimmiga korraliku kiiruse üles, aga sellise reisi fookus see küll olla ei saa. Boonus ainult. Loomulikult sa pead arvestama, et sellistes mõõtmetes jaht on pikk ja väga raske, aga sellega harjus üllatavalt kiiresti. Kui meeskond kaasa mõtleb ja ei koosne siidinäppudest, on see väga lahe viis, kuidas soojas kliimas nädalat või kahte veeta. Minult igatahes võeti selle reisiga sõrm, ilmselt läheb käsi takkajärgi.

Mina tänan!

Erik


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Kreekas ehk harjutusi ankruga
PostitusPostitatud: Teisipäev, 26 Sept 2017 08:30 
Eemal

Liitunud: Esmaspäev, 03 Okt 2011 18:36
Postitusi: 278
Küsiti millal käisime, siis vastus: "10 päeva tagasi"


Viimati muutis Erik78, Kolmapäev, 27 Sept 2017 07:16, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Kreekas ehk harjutusi ankruga
PostitusPostitatud: Teisipäev, 26 Sept 2017 13:31 
Eemal

Liitunud: Reede, 17 Juul 2009 23:20
Postitusi: 84
Asukoht: Tallinn
Aitäh põneva reisikirja eest ja meeleolukat seilamist edaspidiseks 8)


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Kreekas ehk harjutusi ankruga
PostitusPostitatud: Teisipäev, 26 Sept 2017 22:01 
Eemal
Kasutaja avatar

Liitunud: Neljapäev, 12 Aug 2010 23:09
Postitusi: 429
Erik78 kirjutas:
Kui midagi olekski poiga juhtunud, oleksime kohe kive ramminud ja vaht oleks heal juhul alles siis alarmi andnud. Pidi meeldima ja kõik. Öösel küll tõusis tuul, ja nagu ikka maa poolt, mis varju ei pakkunud jne jne, aga see kord ma panin püksid jalga

See oli hea :D :D :D Tarkust tuli mühinal oma eelmisest kogemusest :lol: :lol: :lol:

Ankrus jahi saab tuules stabiilsemaks kui ahterstaaki panna tormifoka vm väiksem kangas. Ise pole proovinud, aga pidi toimima. Jaht hoiab siis ühtepidi tuules ja ei sõida enam keretuulega ühele ja teisele poole ankrut.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Kreekas ehk harjutusi ankruga
PostitusPostitatud: Kolmapäev, 27 Sept 2017 00:37 
Eemal

Liitunud: Teisipäev, 11 Nov 2008 17:45
Postitusi: 307
Tim kirjutas:
Ankrus jahi saab tuules stabiilsemaks kui ahterstaaki panna tormifoka vm väiksem kangas. Ise pole proovinud, aga pidi toimima. Jaht hoiab siis ühtepidi tuules ja ei sõida enam keretuulega ühele ja teisele poole ankrut.


Kuidas foka läbi selle katuse panna?
https://drive.google.com/file/d/0B7qPyX ... NBejg/view


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 25 postitust ]  Mine lehele 1, 2  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 25 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group