Kipper.ee

KIPPER.EE

Väikelaevajuhi foorum
Logi sisse
Registreeru
Detailsem otsing
Sulge tooted

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi




Tee uus teema Vasta teemale  [ 4 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Katamaraaniga Kreekas, praamitamas
PostitusPostitatud: Kolmapäev, 14 Sept 2022 08:28 
Eemal

Liitunud: Esmaspäev, 03 Okt 2011 18:36
Postitusi: 332
Katamaraaniga Kreeka saartel, ehk teistmoodi purjetamine.

Algusest alustades ja etteruttavalt teemat kokkuvõttes, on seekordne reisikiri igav. Meile, kes on jätkuvalt kaheksaliikmeline ja naine pluss mees paaridest koosnev meeskond, on see juba kuues purjereis suvesoojas Euroopas. Seekordne sihtkoht, Kreeka, ja seda siis juba kolmas kord seal maal Egeuse mere ääres. Oleme juba vanemaks jäänud ja otsustati proovida katamaraan tüüpi purjepaadi sõiduomadusi ja mugavusi. Natuke hirmutav või lausa stressi tekitav oli ettemõeldav sildumise protsess. Teadupärast on traditsiooniline sildumine Kreeka väikesadamates ainult vöör ankrul ja ahter vastu kaid stiilis. Katamaraan on aga peaaegu kaks korda laiem, kui tavaline mono kerega laev. Igasuguste ärevuste maandamiseks ja treenimiseks rentisime tunniks ühe katamaraani Tallinnas, et sellega omaniku juhendamisel ja õpetussõnade saatel sildumist harjutada. Mina vähemalt läbisin ka Youtube erikooli, kus erinevad kasutajad omi nippe jagasid. Teoorias on asi lihtsam, kui monoga. Algajatele „katamaraanikele“ antav põhiline soovitus: „kui jõuad sadamasse, lukusta rool ja edasi toimeta mootorite juhtimise heeblitega“. Nii see ka praktikas välja näeb. Doseerides eri parraste mootorite „gaasi“ ja opereerides nendega edasi, neutraal ja tagasikäiguga, manööverdab see põhiplaanilt pea kandiline veesõiduk üllatavalt hästi ja teeb pigem silmad ette ühemootrilistele alustele.

Meil on tavaks saanud, et saabume sihtkohta päev -kaks varem, et temperatuuriga harjuda ja, et puhkust üldisemalt pikemaks venitada. Mere vabal päeval tegime kohustuslikus korras tiiru Ateenas ja külastasime Akropoli. Just nendeks päevadeks oli saabunud Kreekasse korralik kuumalaine, nii et mäge võtsime 40 kraadises palavuses lõõskava päikese all. Õnneks oli Eestis ka vähe soojem suvi olnud, kui tavapärane „kehv suusailm“ nii, et päris ära me kuumusesse ei surnud. Aga seda tihedamalt me sellel päeval külastasime igasuguseid peenemaid ja jahedamaid joogikohti.

Tuli kätte laupäev ja me lasime ennast taksoga sadamasse ära visata. Kuna see oli meil juba kolmas kord Kreekas ja samas sadamas, teadsime juba täpselt, mis putkast paberid saame ja kust august sisse peab pugema, et sadamas õige kai üles leida. Täitsa uskumatu, jaht oli juba lõunast valmis ja klaar. Omanik, kes oli väga soliidne ja viisakas Kreeka härra, tuli ise meile jahti üle andma. Tavaliselt on sellega alati mingi jama ja ootamine, sest palgalistel üleandjatel oli oma järjekord ees ja sinu oma saabus siis, kui see saabus... Niisiis, omanik selgitas väga põhjalikult, kus mis ja millega asjad töötavad, mis probleemid võivad meid üllatada. Alus oli kaks aasta vana Lagoon42 ja eelmisel hooajal covidi ikalduse tõttu praktiliselt väljas polnud käinud. Nii uus alus tavaliselt ei oma mingeid erilisi hädasid, aga nagu ikka, mingi elektri kala leiab alati. Sellel alusel oli siis probleem tarbeakude laadimise või siis akude kontrollmooduliga. Igatahes neljast suurest akust laeti ilusti ja hooga täis esimesed kaks ja teised kaks said laadimise voolu ainult näpu otsaga. Võtsime selle probleemi teadmiseks ja nii jäi.

Omanik lahkus kai peale, meeskonna esindajad olid vahepeal ka poes ära käinud ja naasnud terve koorma proviandiga. Hakkasime siis merele lahkumiseks ettevalmistusi tegema ja külmikuid täis laadima. Väike külgtuul oli juba puhumas ja meid vastu kõrval seisvat alust pressimas kui kai äärest lahkuma hakkasime. Kõrvaloleva aluse kerest, meeskonna kätepaaride abil ennast eemale pressides lahkusime pidulikult kai äärest omaniku valvsa ja samas ilmselt mureliku pilgu all. Ega me talle saladust ei teinud, et meil see esimene kord katamaraani rentida ja juhtida on.

Nõrgemat sorti tuuleke puhumas saime merel ka purjed üles. Ega meil erilisi ootusi polnud sellise tordikarbi kujulise aluse purjetamisomaduste osas. Tuul puhus vastu ja asusime kohe krüssama, saime aru, et vähim nurk tuule suhtes on miski 50 kraadi kandis, kus ta veel üldse liigub. Saime ka aru, et isegi, kui ta liigub tuule jõul, toimb see kõik täiesti emotsiooni vabalt. Ei mingit kreeni, ei mingit vahetut tunnet, et purjetad. Rolli mängib ka see, et asud oma otste, vintside ja stopperitega kõrgel rooliputkas, nii et sellist merega lähestiku olemiste tunnet on minimaalselt. Ainuke hea asi purjetamise juures oli see, et lõppes mootorite müra ja saabus vaikus. Ega me pikalt muidugi vaikust nautida saanud, tuul hakkas vaibuma ja soov oli jõuda veel valges esimesse ööbimise kohta. Esimest ööd planeerisime veeta Nikolaose lahes Ateenast lääne pool. Seal sadamat pole, plaan oligi ankrusse jääda. Valges on hea jõuda sellepärast, et siis veel äkki näeb näeb ka vee alla, et olla kindel, kuhu sa oma ankru heidad. Näiteks veealusesse rohupõõsasse ankrut heites peab see kehvemini kui liiva heites, kui üldse. Aga kui ei näe vee alla pole ka hullu, siis peab ankur pidama ka ilma täpse teadmiseta, mille otsas ta on. Teadmatuses peitub tihti uskumatult palju jõudu.

Laht, mille me valisime oli jahte, kaatreid ja kohalike kalurite aluseid täis. Otsisime vähe vabama ala, lasime hunniku ketti sisse, kinnitasime ketile leevenduse vuntsid ja vedasime ankru allatuult merepõhja kinni. Vuntsid on kahekereliste purjekate eriline ankruketi leevenduse lahendus. Ankurseade laseb ankru vette kahe kere vahelt ja venivast otsast vuntsid hoiavad seda ketti nii, et see ei puutuks kerede vastu, kui alus peaks tuules triivima. Õhtu oli palav ja ilusa päikese loojanguga. Sobivalt oli ka Vabariigi aastapäev, mida tähistasime kiluvõileibade ja valge viinaga, kusjuures mõlemad kodumaitselised tooted olid meil kodulennujaamast kaasa haaratud. Palavale õhtule järgnes palav öö. Õnneks on katamaraanil suure plussina tavalise purjeka ees suured kajutid, kus õhk paremini liigub ja sängis saab nii ennast keerata, et abikaasat ei pea selle tegevuse käigus üles ajama. Viimases pole ma muidugi kindel, kas see on pluss või miinus... Hommik saabus pühapäevana ja mul on kombeks sellel päeval pannkooke küpsetada. Õnneks söödi ka meeskonna poolt kõik koogid ära. Oleks vist ka natuke mage olnud, kui järgi oleks jäetud.

Võtsime kursi nüüd mandri Kreeka lõunapoolseimasse tippu, kus mäe otsas järgmine sammastega arhitektuurikultuuri mälestis, mis vähemalt tuhat aastat vana. Seal kõrval oli kena lahesopp, kus saab ankrul päeva või ööd veeta. Veeskasime oma kummika, et sinna mäe otsa seda uunikumi vaatama minna. Ühe plussina monode ees on katamaraanide kummipaadid eranditult ahtris taavetite otsas ja selle veeskamine ülilihtne. Taavetid on siis nagu primitiivsed kraana nooled, nende tõstmine ja langetamine käib lihtsalt pika otsa, mitme ploki ja purjevintsi abiga.

Kuna päeva kuumus oli raju ja kivimälestis kõrgel- mäe otsas, siis pärastlõunaks oli meil toss sellest vantsimisest väljas. Panime sealt lahest minema, et võtta kurss lähimale suursaarele nimega Kythnos. See meretee on üsna avatud vetes ja seal puhus täitsa arvestatav tuul. Vintsisime purjed üles ja hakkasime neid vastavalt tuulele ja kursile trimmima. Parim kiirus jäi vast 7 sõlme kanti. Lained tõusid kõrgemaks ja jäime oma sõidusuunaga täitsa tugevasse külglainetusse. Meie aluse käitumine ja olemus meenutas nüüd järjest rohkem taburetti, mis abitult kõigub munakivi sillutisel. Lisaks veel ebameeldivad mürtsud, kui lained vastu kahe kere vahelist kõhualust ulatusid. Lasime ka purjed alla, kuna tuul pööras meile täitsa vastu. Edasi pressisime mootorite mürisedes kõikumisest tingitud ebamugavuse ja sõidukiiruse vahel prioriteeti otsides. Hiljem mõtlesime, et oleks vist võinud ikka eespurje lahti hoida, äkki oleks siis vähem loksutanud, ...no me ei saanudki seda teada. Igatahes, see ülesõit polnud just mõnusaim. Mulle jättis sellist tüüpi aluse vähe karvasema mere sõiduomadused suhteliselt kehva mulje. No miks ta peab iga arvestatava laine pärast vett otse rooliputkasse pritsima? Ja need paugud ja kogu laeva sisemuse värisemised, kui kõhualane lainelt laksu saab, ei lase küll kedagi kajutis sees magada, kui selline tahtmine peaks üldse olema. Polnud ka see lainetus nii tugev, vähemalt minu, ühe nüüd Läänemerel hooaja monoga sõitnud inimese silmale.

Lõpuks saime saare varju ja elu jälle ilus. Me ei hakanud isegi mõtlema saare sadamasse pressimisega, vaid hoidsime suunda ühele väga erilisele merelahele, kus on kaks vastastsuunalist ligipääsu merelt ja keskel kitsas liivariba, millest tavalised laevad ega lained üle ei saa. No mõelge nüüd ise, oma peaga kuidas nii olla saab, või uurige kaardilt. Igatahes super vinge koht, erinevaid aluseid oli seal ka ankrus hulgim, küll ühel ja teisel pool seda liivariba. Järgnes kuum õhtu ja palav öö. Seda otseses mõttes. Koht on tuntud oma lärmakate pidude poolest ja ega me ka väga vaikselt saanud oldud. Puhkus ju ikkagi.


Manus:
Päikseloojang lärmaks lahes.jpeg
Päikseloojang lärmaks lahes.jpeg [ 206.87 KB | Vaadatud 432 korda ]

E. see sama laht, kus 007 ümber läks


Jätkub....


Viimati muutis Erik78, Kolmapäev, 14 Sept 2022 09:45, muudetud 6 korda kokku.

Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Katamaraaniga Kreekas, praamitamas
PostitusPostitatud: Kolmapäev, 14 Sept 2022 09:15 
Eemal
Kasutaja avatar

Liitunud: Neljapäev, 30 Sept 2004 15:21
Postitusi: 6508
Asukoht: Saaremaa
Erik78 kirjutas:
Algajatele „katamaraanikele“ antav põhiline soovitus: „kui jõuad sadamasse, lukusta rool ja edasi toimeta mootorite juhtimise heeblitega“. Nii see ka praktikas välja näeb. Doseerides eri parraste mootorite „gaasi“ ja opereerides nendega edasi, neutraal ja tagasikäiguga, manööverdab see põhiplaanilt pea kandiline veesõiduk üllatavalt hästi ja teeb pigem silmad ette ühemootrilistele alustele.


Mitte ainult algajatele :) Olen näinud ka mootorkatamaraane millel roolilehed ja rooliratas üleüldse puuduvad. Üks selline oli Hobartis, Incati tehase pealikute ca 15m lustipaat. Küsisin neilt, et kus rool on :D Nemad küsisid vastu, et milleks seda vaja on, see on ju katamaraan ?

_________________
Usus Est Magister Optimus
+372 56264630


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Katamaraaniga Kreekas, praamitamas
PostitusPostitatud: Neljapäev, 15 Sept 2022 11:01 
Eemal

Liitunud: Esmaspäev, 03 Okt 2011 18:36
Postitusi: 332
Juba teist ööd ankrul ja null probleemi, ei mingit öist tuult, mis mägedest hakkab nendes oludes alla merele puhuma. Ei mingit kois loksumist, täitsa imelk oli. Meie alus tegi küll öösel oma asukohas mitu aeglast tiiru, aga hommikuks olime ikka oma keti raskuse otsas peesitamas. Seda aeglast tiirutamist ankru keti otsas me kutsume ise „töllamiseks“. Olgu see siis teadmiseks, kui sellest tagapool uuesti juttu peaks tulema. Uus hommik andis ennast lõõskava päikesega märku. Pudru ja puuviljad naha vahele pandud, panime tule mootorite kolbidele ja sõitsime sama saare sadama poole. Plaan oli, et ennelõunat võiks sadamas nii palju ruumi olla, et saaks kai äärde ja vee paagid uuesti täis võtta. Teel sinna saime korraks jälle purjed üles, aga mingit hoogu ja emotsiooni ei saanud, kui siis ainult vaikuse, mis kaasneb mootorite välja lülitamisega.

No nii, esimene sadama kai paistis ja kohe varsti tekkis ka nii palju ruumi sinna äärde, kuhu võis proovida silduda. Väike ärevus juhtheebleid hoidvates kätes, õnnestus sildumine esimese korraga ja puhtalt. Peab tunnistama, et polnud ka tuult, mis oleks võinud mingeid trikke tegema hakata. Ähh, see on ikkagi lihtsam, kui monoga. Vähemalt minu arvates. Varsti tuli sadama mees, kes tegi meile selgeks, et vett saate, aga sellele kohale pikemaks kui paar tundi ei saa jääda, kuna see on suuremate aluste koht. Meile see sobis. Sõime sadama restos kõhud täis, panime ka laeva vee tankid täis ja rohkemat me ei soovinud. Meie paadi vee paakide kogumaht oli 600 liitrit ja me ise arvasime, et umbes 200 me päevas ka kulutame. Sellest siis see vee vajadus. Elektriga oli meil pigem hästi, olime ju enamuse ajast motoriseerinud ja akusid laadinud. Päiksevarju katusel olid ka päiksepaneelid ja tundus, et külmikute elekrivajaduse need päevasel ajal ka katsid.

Ilmaennustus oli järgnevateks päevadeks hakanud vihma lubama. Ma tagasihoidliku hobimeteoroloogina üritasin kaaslasi ees ootavatest ilmamuutustest hoiatada, aga teenisin sellega välja hoopis esipessimisti tiitli. No ma siis formuleerisingi seda nii, et ma hoiatan lähenevate vihmapäevade eest, aga kui seda ei tule, siis olgem topelt õnnelikud. Aga seoses sellega, et mandril paistis juba järgmine päev sadavat, pikendasime oma kohalolu samal saarel ja leidsime saare lõuna otsast, sissepääsuga läänest, ühe eriti mõnusa lahesopi, kus oli ka väike nunnu resto ja imekaunis ujumisrand. Selle lahe tegi eriti mõnuseks see, et see jäi juba purjeturistide tavapärastest marsuudist kõrvale ja seal oli rahu ja vaikus. Leidsime vööri panipaigast ka ühe täitsa õhku pidava kummiflamingo, mis meie edasiste päevade suplustele roosat värvi lisas ja kõikki meid keskealisi, imelikult rõõmsaks tegi. Aga ma pikemalt sellel kummikannil ei peatuks.

Selles nunnus rannarestos pakuti meile ettetellimise peale hautatud kitsepraadi. Milline suurepärane ja samas ainulaadne maitse! Järgmisel päeval algas meil pikem ülesõit tagasi mandrile, nii u. 60 miili, e. maaroti keeli 110km. Vee peal polnud tuule haisu ka. Doseerisme gaasiheeblid optimaalse maksimumini ja lihtsalt kannatasime tundide viisi. Meenus ka varasem mootorpaadi mehe aeg, kus iga pikem merereis oli ootus ja väikest viisi kannatus, millal lõpuks kohale kuhugi kohale saab ja millal saab mootri välja suretada.

Meie jaoks esimene mandripoolne saar, mille lahte me ujumiseks sisse keerasime, oli meie esimesest Kreeka reisist tuttav Hydra saar. Selles lõunapoolseimas lahes polnud me tegelikult varem käinud ja see oli igavesti kihvt koht. Seal oli liivarand, kuhu toodi rahvast päevitama ja ujuma kuskilt kaugemalt paatidega, sest autoteid sinna ei viinud. Viskasime sinna oma ankru, et ujuda ja süüa teha. Ja panime kohe ka edasi, nii kui toimingud seda lubasid. Öö veetmise kohaks olime planeerinud Ermioni lõuna sadama. Seekord siis selle linnakse teine sadam, kus meil, juba aastate tagusel ja ühtlasi meie esimesel reisil unustamatud mälestused tekkisid seoses, pilkase öö, libiseva ankru, puuduva edasikäigu ja kõvade tuulepuhangutega...

See lõuna sadam on tegelikkuses üks hästi pikk kai, kuhu ikka terve armaada silduma mahub. Järjekordselt läks ankrudamine, koostöös sildumisega sujuvalt. Peab taustaks mainima, et ilm oli õhtuks pilvine ja tuuleta, kaugemal ähvardsid ka tumedad pilved koos välgu sähvatustega. Panime igaks juhuks kajutite luugid kinni ja läksime linnapeale söögikohta otsima. Leidsime Goolge abiga kõrgelt hinnatud koha, mis polnud ka eriti kallis. Toit oli suurepärane. Isegi kaheksajalg oli väga hästi tehtud, ma ei tea, miks enamalt neid kummist tehakse ja inimestele süüa antakse... No isegi natuke vihma hakkas tibutama, kui toiduga olime ühele poole saanud, aga paarist piisast see avantüür koosnes.

Uue päeva hakul oli taevas täiesti eba Kreekalikult hall. Kalda ligiduses puhus korralik tuul ja saime mõned sakid ikka plotteri ekraanile purjetatud, aga see tuul vaibus kiiresti. Laevanina oli meil nüüd keeratud tagasiteele ja järgmiseks ööbimis peatuseks Porose saar. Porosel on samuti väga suur sadam, kuhu tavaliselt otste kinnitamiseks ikka koha leiab. Aga kuna meil oli ikkagi topelt ruumi nõudev alus, ei saanud me ka liiga hilja kohale jõuda. Õnneks mõni koht veel oli, aga sellisel kail, kust elektrit ei saanud. Vett aga küll.

Porosel on kena-nunnu vanalinn, koos kõige juurde kuuluvaga. Nägime Porosel ka teist eestlasetes koosnevat jahi meeskonda. Huvitav, eelmine aasta nägime teisi kaasmaalasi samas kohas ja samal ajal, äkki neil on siin pesa kuskil. Jälle tiirutasid mustad pilved meie ümber ja oli näha üksikuid pikse plinkimisi kusagil kaugemal, aga hommikuks polnud sadanud midagi. Siimaani oli väga hästi selle vihmaga läinud. Algas uus päev. Ilm oli selgelt jahedam, kui varem, aga see ei takistanud meil tegemast hommikust ujumist Porose kõrval. Ka päike tuli välja selleks ajaks, kui hommikusööki tekil nautisime.

Ühed meie head tuttavad ja sõbrad olid samas piirkonnas ka samal ajal purjetamas. Kuigi nad sõitsid mööda teistsugust marsuuti, tegime plaane nendega reisi viimane päev ja öö koos veeta. Nad olid leidnud eriliselt ilusa paiga Agistri saare edela nurgas, kus sai ankrule jääda nii, et ahtri otsad tuli siduda rannikule kalju nukkide külge. Sõbrad, kes olid juba varem kohale jõudnud, olid selle operatsiooni enda jahiga edukalt lõpetanud. Nende abiga saime me enda otsad ka mugavalt ja kiirelt maale viidud. Selles mini väinas, kui terminiga korrektne olla, oli ennem pimeduse saabumist juba terve rivi sellisel viisil fikseeritud aluseid kogunenud. Selles väinas oli ka kena väike restoran, kus nüüd juba oluliselt suurenenud seltskonnaga me omi muljed vahetasime ja natuke ka pralletasime. Hiljem kolisime meie alusele järelpeole. Ka see õhtu lubasid ähvardavad pilved vihma, aga mida ei tulnud, seda ei tulnudki. Meteoroloogilise täpsuse huvides ikkaga ümberingi olevat sadanud, Atheenas lausa nii, et osad tänavad olid vee all, aga meid millegi pärast hoiti kuivas.

Öö ankrul oli lausa erakordselt rahulik, ei mingit loksu, isegi mitte mingisugust pilvealust tuulepuhangut. Kuna otsad olid maa küljes, me isegi ei töllanud. Olime juba neljandat ööd sellel reisil ankrul ja mitte mingisugust actionit. Ka igaks ööks tiksuma pandud ankruvahi äpp ei registreerinud ühtegi anomaaliat. Isegi väike pettumus oli, kui nii võib öelda.

Ja oligi käes viimane reisipäev. Külastasime veel Agistri saare sadamat, et natuke provianti juurde võtta. Veel üks mõnus ujumine. Et seltsis segasem, lasime meie oma ankru sisse ja teine eestlaste mansa tuli meie poordi. Lisaks ujumisele tegime ka kerge eine merel. Jahi omaniku soovitus oli, et tuleksime tagasi ennem kella viite, pärast pidi juba nii tihe liiklus sadamas kaide vahel olema, et meil võib olla raskem, selle laia praamiga manööverdada. Tegime nagu palutud, omaniku härra oli ise ka sadamas vastas otsi võtmas. Samuti nagu sellest sadamast lahkudes, oli saabudes tuntav külgtuul. Kuigi olime nädalajagu harjutanud selle kastiga manööverdamist, siis just nüüd, omaniku valvsa pilgu all kohmitsesime me enim ja ei saanud kohe ahtrit õigesse kohta. Aga ei juhtunud ka midagi sellist, mida oleks pidanud häbenema.

Pidasime jahi omanikuga pikemad jutud maha ja heietasime pikemalt meie reisust ja muust elu-olust. Nagu ka varem, olime mõne asja ära remontinud ja juhtisime mõnele probleemile tähelepanu. Nagu arvata, oli see jaht tiptop korras, ainult üks väike anomaalia aku laadimisega ja autopiloodi juhtpaneeliga. Aga aluse autonoomsus oli suurepärane, selle nädala jooksul ei saanud me mitte ühestki sadamast kai voolu ja meil ei olnud sellega ka probleemi. Korra või paar lülitasime ühe kahest külmkapist ööseks välja, sedagi nö igaksjuhuks.

Kokkuvõtvalt jäi sellest reisist ikkagi natuke tühi tunne, osaliselt sellest, et meresõidu poolest ei pakkunud katamaraan mittemingisugust tunnet. Ja eks osaline põhjus ka selles, et erilist tuult polnud ja palju pidime sõitma mootori abil. Põletasime ära lausa kakssada nelikümmend liitrit kütust, ehk täpselt kaks korda nii palju, kui meie eelmistel reisidel monokerega purjekatel. Üldiselt kogu see asjandus ja toimetamine sellega meenutas mulle praami, ainult selle vahega, et kui me järekordselt kai äärde, ahter ees tagurdasime, ei toimunud sõidukite ja kaupade suuremahulist maha laadimist. Sõidu müra ja vibratsioon mootorite all liikudes oli lausa häiriv ja seda suurem oli viimaste välja suretamisel saabuv vaikusest tingitud rahulolu. Eks vaieldamatu pluss olid ruumikad kajutid. Samas muud oleskelu pinnad olid jällegi nii avarad ja eritasandilised, et selle aluse mõnusaks ja hubaseks täitmiseks, peaks pardal vähemalt topelt arv inimesi olema ja ikka oleks veel kõvasti ruumi üle. See siin tegelikult pole kriitika, vaid minu arusaamine ja tunnetuse kirjeldus. Näiteks katamaraan sobib väga hästi seltskonnale, kes ei ole võibolla nii kirglikud mere inimesed ja kes on palganud endale kapteni.

Igatahes arvas selle kataka omanik, et kes korra on katamaraani puhkuseks rentinud, siis see enam puhkusereisiks mono ei rendi. Eks me näe, mis aluse me järgiseks reisiks valime, ma ei välistaks midagi. Aga hetkel tiksub süda ikka päris purjeka poole, mille kokpit on päriselt laeva juhtimiseks, samas on see ka terrass, söögituba ja ka tantsulava. Mille roolist kinni hoides sa tunned, kas purjed on tasakaalus või pead parema tasakaalu leidmiseks veel trimmima. Ja see tunne, kui ikka tuul purjed täidab ja jõud taha tuleb, ning alus kreeni läheb ja tüdrukud vallatult kiljatavad. See on ikka vist see päris asi ja see teine on keskpäevane praam... või olen parandamutu romantik ja ei jaga seda moodsat värki.

Mina tänan hea seltskonna, ilusa ilma ja tähelepanu eest!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Katamaraaniga Kreekas, praamitamas
PostitusPostitatud: Neljapäev, 15 Sept 2022 17:27 
Eemal

Liitunud: Esmaspäev, 03 Okt 2011 18:36
Postitusi: 332
Manus:
Groot üles.jpg
Groot üles.jpg [ 152.97 KB | Vaadatud 295 korda ]


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 4 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: AinP, Riki ja 13 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group