PriitV arvas, et võiksin midagi arvata.
Jah, lasin sõnastikust kohe ülespaneku järel silmad üle. Ja mõtlesin, et siia teemasse peaksin ise miskit kirjutama, kuna vaevalt keegi muu sel teemal midagi arvutisse toksida viitsib.
Aga - rõõmustaval moel on kaasamõtlejaid kogunenud kena hulk.
Nii et väga palju pole lisada tarviski.
Et foorumit mitte väga keelespetsiifiliseks ajada, panen siia ainult paar näpunäidet, millest võiks ehk kasu olla teistelgi, kes omakandi keelepruuki talletavad.
1. Kõige olulisem on muidugi keeleaines (sõnad, väljendid, pajatused) ära koguda. Ent sinna juurde võiks üles tähendada ka jutustaja isikuandmed (nimi, kui vana, kust pärit jne). Igasugu helisalvestus on ka keele puhul abiks, sageli on häälduses nüansse, mida kohe ei märka või ei oska kirja panna.
2. Sõnastike koostamisel on tavaliselt miinimumiks, et pöördsõnade puhul tuuakse välja ma-tegevusnimi, käändsõnade puhul ainsuse nimetav kääne. Mitmuse nimetavaga antakse sõna edasi vaid siis, kui ainsus puudub (nt püksid).
3. Miinimumist võib astmevahelduslike sõnade puhul väheks jääda, seepärast lisatakse pöördsõnade puhul vajadusel ka da-tegevusnimi (hakkama-hakata) ja 1. pööre, käändsõnade puhul aga omastav kääne (idu-eo).
4. Sõnaliikide kallal pusimine ei tohi loomulikult ülestähendamist segada, ent kui nende määramine oluline tundub, siis juhiks tähelepanu kahele suurele sõnarühmale: määrsõnad ja kaassõnad. Neid eristab nimi- ja omadussõnadest üks väga kindel tunnus - nad ei käändu.
5. Mida põhjalikumalt sõna või väljendi tähendus üles märgitakse, seda parem.
6. Võõr- ja laensõnade esinemine keelepruugis pole tingimata murde tunnus.
Rebasenaha sõnastikualgusest on igatahes hää meel. Näpukad ja apsud saab hõlpsasti kõrvaldada, ent kogutud keeleaines jääb.
Jõudu kõigile, kes sõnaookeani kaardistamisel kaasa aitavad.
!
.
