KIPPER.EE

...selline pealkiri siis Postimehes
Üks väidab, et paari tuhande eest saab jahi, mida natuke nokitsedes täiesti merekõlbulikuks saab teha, teine jälle, et alla 20000 nagu ei saagi midagi, mis usaldusväärselt vee peal püsiks...
Vaatepunkt sõltub nähtavasti veidi ka varanduslikust järjest- pealt sajatuhandese kaatri omanik vaatab samamoodi viietuhandese omanikule ülevalt alla, nagu X 5-e- mees sapakamehele
Tegelikkuses saab vist sõita mõlemaga, iseasi kui mugavalt ja turvaliselt.
Mind huvitaks eelkõige, mis on Eestis keskklass ja millal see tekkis ? Ja kuidas ta nüüd siis äkki saab endale lubada ühte või teist?

_________________
Harrastuskalastaja

Rahvusvahelise laialtlevinud definitsiooni järgi on keskklass see seltskond, kellel on regulaarne sissetulek, millest jääb pärast vältimatute toidu- ja eluasemekulude katmist vähemalt kolmandik alles, mida nad saavad oma äranägemise järgi kasutada. Näiteks kinos käia või või auto liisida või teleka osta või lapse trenni panna või soojamaareisile minna vms. Ma ei oska nende inimeste arvu Eestis väga täpselt hinnata, aga neid on kindlasti kümnetes tuhandetes, kui mitte rohkem. Ma ütleks niimoodi, et iga inimene, kes on võimeline poest uue auto ostma või liisima, on potentsiaalselt suuteline endale soovi korral ka veesõiduki soetama.

_________________
GT-205 "Anaconda"

Ma arvan, et laste üleskasvatamine läheb ka ikka esmavajaduste hulka ja eks selle pärast ongi nii, et ka Skandinaavias kallist paati alla 40 aastne inimene endale üldiselt lubada ei saa. Suhteliselt harvade eranditega. Kogemuslik tähelepanek. Teine tähelepanek on ka see, et kalli paadi skandinaavlasest ostja räägib väga tihti ka sellest, et tal sai eluasemelaen hiljuti ühele poole.

_________________
Usus Est Magister Optimus
+372 56264630

Laste üleskasvatamine läheb esmavajaduste hulka selles tähenduses, et lapsel peab ka olema söök laual ja katus pea kohal. See, et lapsele saab ka jalgratta osta ja ta klaveritundi panna, ongi keskklassi pere tunnus.

_________________
GT-205 "Anaconda"

Jah täiesti nõus. Meil on kohati mõiste "inimväärne elu" saavutamas mingeid seebiooperlikke või ulmelisi kriteeriume. Ma pidasingi silmas et lastel kõht täis, uni hea ja kooliskäimine võimalik.

_________________
Usus Est Magister Optimus
+372 56264630

Küsimus ei ole niivõrd paadi ostmises, need ei maksa suurt midagi, kuivõrd ajas, mida inimestel on paadiga sõitmisele/tegelemisele kulutada. Keskklassil on kellast kellani töö ning suvepuhkus niigi napp.

Teleka ostmine on praeguses maailmas üks huvitav asi ehk hea näide sellest kuipalju ON elu paremaks läinud.
Korraliku teleka saab tänapäeval kolmandiku või viiendiku kuupalga eest.
Paned teleka nurka ja unustad ära,et üldse ostnud oled.
Veel 80-tel aastatel maksis värvitelekas 6-7 KUUPALKA. Ja siis kukkusid seda remontima.Kaks korda kuus polnud ka mingi ime.Ime oli see kui mõni kuu remontima ei pidanud.
Hea telekaparandaja oli peres sama hinnatud kui Žiguli teeninduse remondiluksepp.

Vaieldamatult on asjad muutunud kättesaadavamaks võrreldes nii nüüdse vabariigi algusaegadega kui nõuka-ajaga. Telekas maksis 80-ndatel 700 rubla, hea palk oli pealt kahesaja, päris hea juba kolmsada ja rohkem. Sellest veel enam teenisid maaparandajad, kangelaskombainerid ja direktorid
Auto oli paljudele kättesaamatu nii hinnalt kui defitsiitsuselt- uue auto saamine sõltus eelkõige sellest, kuidas jaotuskava sinuni jõudis ja palju asutusele autosid eraldati. Alternatiiviks oli auto osta Leningradi mustalt turult või muudest sarnastest kohtadest pea poole kallimalt.
Tänapäeval vist ei kujuta ette, et ostate pärast edutut paari- kolme aastast järjekorras seismist oma Hyundai Getzi 20000 €-ga
Samamoodi käis palju muu ostmine- autorehvid, need samad telekad, külmkapid jne.
Ja suhtes palgaga olid need asjad ikkagi kirved...
Seda enam paneb imestama , et leidub tolle aja taganutjaid. Mõnes mõttes mõistetav. Lihttöö tegija sai enamasti rohkem palka kui jurist, notar, õpetaja... Lüpsjale anti kohemaid korter nagu ka Lasnamäele kolinud suure kodumaa lööktöölisele.
Oma peaga väga palju mõtlema ei pidanud ja kindlustunne oli olemas ka kõige nõdrematel. Mis siis et keegi teine nende kindlustunde välja teenis.
Paat Progress maksis minu teada 550 rubla. Võrreldes "Raduga" värvitelekaga üpris õiglane hind. Tänapeval paari kuupalgaga alumiiniupaati ei osta. Kui siis mõne kergema ja mitte just päris mootorpaadi. Aga suhe on ikkagi midagi sinnapoole. Nelja keskmise eest peaks juba midagi saama.
Tolle aja ühiskonnaklasse ja kihte ei viitsi vaagima hakatagi. Neid nagu ei pidanukski toona olema, aga ikka olid. Võrdsed ja veel võrdsemad, nagu mäletame.
Vabariigi uue tulemisega keskklassi ei tekkinud- olid need, kel hästi läks ja need, kes ellu püüdsid jääda.
Praegu on see minu arvates selles mõttes olemas, et tõepoolest leidub inimesi, kes töö kõrvalt suudavad endale uue kaatri osta, seda pidada ja vahel ka kasutada. Aga mingist kolmandikust ülejäävast palgast võib vist väheste puhul kõnelda.
Ei ole suurem asi ühiskonnateadlane, aga kas meie n.ö. ülemine keskklass pole mitte "vanade riikide" alumisega ühel pulgal? Kui sedagi. Nii nagu meie ülirikkad on võrreldes muu maailma ülirikastega "poisikesed", on ka meie keskklass suht kidur
250000- 1000000 $ vist oli see kriteerium, mida üks korralik USA ülemise keskklassi leibkond peaks aastas teenima? Mõni targem ehk oskab kosta.

_________________
Harrastuskalastaja

USA-ga puudub kogemus, aga ca 100 000 (bruto) või isegi vähem teenib lääne euroopa keskklassi pere aastas.