Kipper.ee

KIPPER.EE

Väikelaevajuhi foorum
Logi sisse
Registreeru
Detailsem otsing
Sulge tooted

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi




Tee uus teema Vasta teemale  [ 1 postitus ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: PP: Timuka poomine
PostitusPostitatud: Laupäev, 28 Nov 2015 15:02 
Eemal
Kasutaja avatar

Liitunud: Teisipäev, 11 Nov 2003 18:15
Postitusi: 1288
Pärnu seitungis - http://www.parnupostimees.ee/3415893/timuka-poomine - on kirjas tükk kohalikku purjetamisajalugu.
Joeli-taadile ikka hääd tuult soovides lisan siiagi:

Tsiteeri:
Pilt
Joel Kukk on sügiseti Pärnu Postimehe Langevate lehtede regatti korraldanud ja lubab teha seda edaspidigi.

Seda, mis tähendab hukkamine koidikul, teab Joel Kukk hästi. See on ajalehefoto, kus pildistatavad on üles rivistatud ja naeratavad virilalt kaamerasse.

Ajakirjanduslik termin on “timuka poominegi”. Seda tarvitatakse, kui ajakirjanik intervjueerib ajakirjanikku. Kõnealusel juhul tuleb ühele osapooltest lisada “eks”, sest sõber ja kolleeg Joel on nüüd 18 tööaasta järel emeeritus.

Meenuta esimesi kokkupuuteid ajakirjandusega.

Purjetamisnuppe hakkasin treima 1970. aastast, kuna aga olin sportlasena tegija, siis endast oma nime all kirjutada ei saanud, nii kasutasin sõber Uuve Kaldoja loal tema nime. Iga nupu eest sai rubla või kaks, Uuve pidi minu rahal postkontoris järel käima.

Kui rahvaülikooli žurnalistika fakulteet loodi, käisin kaks talve kirjasaatjate koolis. Mäletan, et Helle Tamm võttis mu oma käe alla. Pärnu Kommunisti toimetaja Feodor Grodinski, sekretär Arnold Kiil, ajakirjanikud Rudolf Aller, Ilmar Mõis, Aimi Paalandi – kõigiga oli kokkupuuteid.

Aga päris tööd olid sul ju palju aastaid muud.

Kõige kauem, sõjaväest tulekust 1970. aastal kuni Vikero pankrotini 1995. aastal, olin eksperimentaaltisler. Siis ahvatles rahakas sõber: teeme mööblivabriku, tule kompanjoniks! Omakorda kutsusin Vikerost vabaks jäänud häid tislereid tööle, peagi oli meil seitse töölist, kaks koristajat ja kaks öövahti. Masinad ostsime Vikero pankrotivarast ja Soomest, kalakombinaadi rappekuuri jahtklubi kõrval ehitasime töökojaks ja vabrik läks käima.

Esialgu olid tulud pisikesed, siis hakkas palju raha tulema. Mäletan, eriti hea artikkel oli väärisspooniga kaetud kassikirstud. Aga nagu ikka hästiminemisel juhtub, läksime kompanjoniga tülli ja ma panin ukse takkakätt kinni.

Edasi olin miljonäri jahtlaeval palgaline kapten, kuni miljonär maksujõuetuks jäi. Siis läbisin börsimaaklerite kursused, keerutasin mõnda aega raha, aga kui mull lõhkes, olin jälle kuival.

Ja siis käis krõks?

Jah, 49aastasena mõtlesin, et teeks nüüd midagi erilist. Nagu eelmistegi taevast kukkunud võimalustega juhtus, ilmus just siis Pärnu Postimehes reporteri otsimise kuulutus. Läksin, Teet Roosaar andis proovitööks kirjutada Punamütsikesest ja kurjast hundist, tegin nalja pärast loo ära.

Kui öeldi, et olen krimireporteriks vastu võetud, ehmatasin ära, sest päris nii polnud ma mõelnud. Siis astusid sina uksest sisse ja pakkusid, et kui krimi ei sobi, äkki sport oleks parem. Nii minust 18 aastat tagasi spordiajakirjanik sai.

Kas tausta arvestades peaks imestama?

Spordiga olen tõesti üle poole sajandi seotud. Vana-Pärnu poisina ehitasin 1963. aastal esimese jääpurjeka nimega Purgaa. Selle eeskujuks olid suured seitsmemehelised lahtise platvormiga kalurite jääpurjekad. Siis ehitasin järgmise, jälle järgmise. Kui palju neid teinud olen, ei oskagi öelda.

Suvepurjetama hakkasin 1965. aastal jahil Õnneseen toonases kahemeheklassis Kiisk, järgmisel hooajal olin juba kolmemehepaadis. Nüüdseks olen seitsme jahi peal kapten olnud.

Kui NSV Liit ära lõppes, käis ju kõikjal kõva erastamine. Minu hooldada oli kutsekooli jaht Ave, mille meeskonnas sõitis tollal ka Pärnu spordijuht Bernhard Lõhmus. Ave oli amortiseerunud, nii sain ta lõpuks vaid kiilu hinna ehk 500 rublaga kätte. Uueks nimeks panin Ilona ja olin seega Pärnu jahtklubis üks esimesi purjekaomanikke. Ometi käis selle vana puujahi hooldamine mulle üle jõu ja nii õnnestus mul laev ühele kullassepale müüa.

Edasi hakkasin rohkem kohtunikuks-korraldajaks ja sõitsin teiste meeste jahtidel, parim saavutus oli Eesti meistrivõistluste hõbe Alo Murutari Krissul. Aga selle võistlusega oli niisugune lugu, et ühel teisel jahil sõitis kaasa mu jalgpallurist tütar Kai, kes tollal purjetamisest midagi ei teadnud. Ometi edestas tema meeskond meid 26tunnisel võistlusel 11 sekundiga. Kui Kai koju tuli, lükkas riiulil küünarnukiga minu auhinnad koomale ja pani meistrikarika esiplaanile.

Olgu selle lainete lõikamisega nüüd, räägi parem jääpurjetamisest. Ega paljud Pärnu Postimehe lugejad vist teagi, et oled osalenud DN-klassi purjekaga kolmel MMil ja neljal EMil, võitnud NSV Liidu meistrivõistlustel hõbeda, juhendanud Taani ja Šveitsi jääpurjetamiskoondist.

Mu vennad olid vaimulikud, seepärast mind päris kaua aega NSV Liidust välja ei lastud. Kui aga katsevõistlustel eesotsas olin, siis lõpuks ikka sain. Tolle 1988. aasta NSV Liidu hõbemedaliga oli niisugune lugu, et see andis mulle Pärnumaa aasta parima sportlase tiitli ja rajooni täitevkomitee esimehelt Rein Kirsilt Žiguli ostu loa.

Samal talvel olin pääsenud MMile ja seal pakkus üks rootslane mulle uisupaari eest hinda, millest ei saanud keelduda ja mille eest saingi selle null-kuue välja osta. NSV Liidu koondis sai Moskvast varustust, me müüsime kõike, mis kannatas. Mingi probleem polnud näiteks CCCP-kirjadega dress rahaks teha. Mure oli vaid siis, kui müüsid 100 Saksa margaga ja kuulsid hetk hiljem, et Kuulmann või Haagma oli sama dressi eest saanud 400.

Aga veel sellest autost. Kui ta Tallinnas 9100 rublaga kätte sain ja autokaupluse väravast välja veeresin, peatas mind armeenlane, pakkudes 18 000 sealsamas peo peale, kui null-kuue talle müün. Aga ma ei müünud.

NSV Liidu koondises olin aastail 1984–1991. Kuldsed ajad olid: koondises oli paar lätlast, ülejäänud eestlased, komandeeringud, raha ja toidutalongid jooksid, varustuse äri õitses.

Vana-Pärnu poisina pidi su kõrvu ju Sauga rajalt palju kütkestavat mootorimuusikatki kostma.

Loomulikult käisin Jaan Küünemäed, Hugo Teppandit ja teisi motomehi imetlemas, aga tõsisemalt hakkasin mootorispordiga suhtlema siis, kui Eiki Eriste oma superkrossisarja käivitas ja mind kommentaatoriks kutsus.

Millised seigad sulle ajalehetööst kõige värvikamana meenuvad?

Ise pean parimaks intervjuud Bruno Ojaga. Aastaid Poolas elanud, filme teinud ja glamuurset seltsielu elanud Oja oli tagasi Eestis, aga osutus siin eikeegiks. Tegi modelliagentuuri, mida Õhtuleht nimetas litsikontoriks, kibestus ja otsustas, et ei räägi ühegi ajakirjanikuga.

Sain temaga tuttavaks niimoodi, et andsin Ojaga tuttavale Saadjärve regati korraldaja pojale jääpurjeka tingimusel, et mulle räägitakse välja intervjuu Bruno Ojaga. Ja Oja helistaski! Oli tõrges, aga kui juba pikemalt kõrtsus istusime, hakkas rääkima. Siis minu arvel kallist jooki tellima. Ma pidin sõbrad rahaga kohale kutsuma, hiljem tegi Pärnu Postimees mulle kuupreemia ja kinkis 50. sünnipäevaks kuldkella, saime intervjuuarved klaariks. Ojaga vahetasime kuu aega faksi teel tekste, aga lugu ilmus ja ma olin temaga hiljemgi kontaktis.

Teine meenutus on intervjuu, mis jäigi ilmumata. 2000. aastal tegin Pirital 15 minutit enne starti jutu kuulsa Iiri võidusõitja, viiekordse mailmameistri ja 26kordse Mani saare võidusõidu võitja Joey Dunlopiga, kes sõitis end juba esimesel ringil äkki tulnud paduvihmas surnuks.

Mis nüüd edasi saab? Hakkad aias õunapuu all pöidlaid keerutama?

Vanem tütar ajas peale, et läheksin ümbermaailmareisile. Mõtlen veel, esialgu teen jõuluvana, käin mälumängudes. Kui vajatakse, toetan seniseid kolleege moto- ja purjetamislugudega. Tervist on, pole võimatu, et midagi uutki ette võtan. Mis aga kindel: paremat vahendit meelerahuks kui lapselapsed Uku, Ursula ja Thora ei ole.

Pilt
Pärnu jääpurjetamise suurkujud: NSVLi meister Heino Jõesaar (vasakul), pikima koondisekarjääriga Joel Kukk ja kahekordne EM-medalist Rein Veider.

Pilt
Oma ajakirjanduslikuks tippsaavutuseks peab Joel Kukk Eestis suu lukku pannud kinolegendi Bruno Oja pikaks intervjuuks ärarääkimist.

Pilt
Meistrimees Joel on kõik oma lugematud jäälinnud ise teinud, viimane kannab nime Tiiger Jott.
Sõidetud küll, ütleb peremees ja laseb DN-kelgul nüüd puhata.


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 1 postitus ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group