Rooli Robi kirjutas:
Kui lingi alt artikkel ei avane kogu pikkuses, siis siin see on:
Ümber maailma purjetanud rändurid jõudsid pärast kolme aastat koju
Joel Kukk
30. august 2018, 0:01
Taasiseseisvuspäeva hommikul kinnitas Pärnu jahtklubi lipu all seilav kahemastiline purjekas Troll otsad kodusadamas, kust lahkuti kolme aasta, kahe kuu ja 15 päeva eest, et purjetada ümber maailma.
Trolli kapten, 56aastane Üllar Võsumaa kõneles, et soov pikale reisile minna oli tal abikaasa Elleniga juba 2015. aasta 5. juunil, kui Pärnus purjed heisati.
“Reisi algul otsustasime abikaasaga, kelle hüüdnimi pere ja sõprade ringis on Ruu, et läheme just täpselt nii kaugele, kuni lusti jätkub,” selgitas merekaru Üllar. “Erinevalt senistest reisidest ei olnud me tagasipöördumiseks seotud mingi kindla kuupäevaga. Nii kujuneski välja, et kui tuli soov lõpuks koju tagasi jõuda, tähendas see ümber maailma purjetamist. Tuuled lihtsalt puhuvad nii. Me ei ole kunagi tähelepanu otsinud ja sponsorite abi kasutanud, seetõttu ei reklaaminud oma tegemisi laiale avalikkusele. Kui kellegagi on asi jutuks tulnud, siis pole me midagi varjanud.”
Kui palju riike külastasite, kui palju miile läbisite?
Kokku läbisime selle reisi jooksul 40 584 meremiili ja külastasime 24 riiki. Selles arvestuses oleme üheks riigiks lugenud näiteks kõik Prantsusmaale kuuluvad Vaikse ja Atlandi ookeani saared ja saarestikud. Pikim ülesõit oli 4445 miili ja 42 päeva Panamast Markiisaartele. Sellele järgneb pikkuselt 3816 miili ja 32 päeva Saint Helenalt Kariibi merre Martinique'i saarele.
Meie Troll on 1978. aastal Prantsusmaal La Rochelle'is valminud jaht. Ta on 41 jala pikkune ja kaalub ligikaudu kümme tonni. Purjepinda on kahe masti peale kokku umbes 80 ruutmeetrit, peale selle saame pärituules kasutada 72ruutmeetrist spinnakerit. Kui vaja, liigume edasi 75hobujõulise diiselmootori abil.
Mis ameteid olete õppinud ja millega leiba teeninud?
Oleme abikaasaga mõlemad Tartu ülikooli haridusega. Mina olen füüsik, kes spetsialiseerus merefüüsikale, ja abikaasa on intensiivraviarst-anestesioloog. Abikaasa on kogu elu oma erialal töötanud, kuid mina asusin pärast kümmekonda aastat teaduste akadeemia raames mere uurimist tööle digitaaltrükiga tegelevas ettevõttes.
Kus ja millal hakkasite tundma esimest korda mere kutset?
Kuigi olen pärit Lõuna-Eestist, on unistus meresõidust ja purjetamisest pärit juba lapsepõlvest. Esimest purjepaati hakkasin ehitama kümneaastaselt, kuid kahjuks see ei saanud valmis. Esimese oma jahi, 21jalase Beneteau soetasime abikaasaga 2006. aastal ja selle paadiga seilasime nii Eesti rannavetes kui Turu saarestikus. Õige varsti leidsime, et pikemateks sõitudeks on vaja lisamugavusi, eelkõige töökindlat sisemootorit ja korralikku meretualetti. Seetõttu vahetasimegi oma jahi kahe aasta pärast vaid veidi pikema, 25jalase Beneteau Firsti vastu, millega seilasime korduvalt nii Turu, Ahvenamaa kui Stockholmi saarestikus ja jõudsime mitmesse Gotlandi saare sadamasse. Kuna olime abikaasaga mõlemad tööinimesed, siis üle kuu aja me ei saanud ühelgi suvel järjest purjetada.
Milliseid kõige karmimaid katsumusi, seiklusi ja ohte tuli teil üle elada ümber maailma seilates?
Eriti karme katsumusi meil sel reisil õnneks ei tulnudki üle elada. Kõige ebameeldivam meri oli Mandri-Portugalist Madeirale purjetades. Tuul ei tõusnud siiski üle 20 meetri sekundis, aga välgud sähvisid ümberringi ning laine oli lühike ja terav. Suurim seiklus oli ilmselt mootori kapitaalremont selleks äärmiselt sobimatul Jõulusaarel.
Kõige põnevamad ja meeldejäävamad olid kohtumised kohalike inimeste ja kaaspurjetajatega. Dominica saarele Kariibi meres seilates ja ettevalmistavalt kirjandusega tutvudes jäi meelde mees hüüdnimega Seacat, kes on omamoodi sealse turismibisnise isa. Ühel hommikul Dominical Roseau linnakeses maabudes tegin juttu juhuslikult mööduva erksa olemisega rastapatsidega kreooliga. Nagu ikka tahtsin teada, mis lähiümbruses huvitavat leidub. Peagi selgus, et tegemist oli legendaarse Seacatiga, kes lubas õhtul meie ankrus olevast paadist läbi astuda ja pikemalt sealseid paiku tutvustada. Mees pidas sõna ja asi lõppes suurepärase päevaretkega saare sisemusse vulkaaniliselt aktiivse ala südamesse sõna otseses mõttes keeva järve juurde. Selliseid nüansirikkaid kohtumisi oli eri asjaoludel eri kohtades mitu.
Kas leidsite kusagil maailmas paiga, mida võib paradiisiks nimetada?
Meile tundusid kõige paradiisilikumad Tonga Vava'u ja Ha'apai saarestiku rikkaliku loodusega asustamata korallsaared. Kristallselge vesi, imekaunid kalad ja korallid, puutumatud palmirannad liivaplaažidega ja ei ühtegi inimest. Peale selle tohutult vaalu. Kõige tüütum oli Panama kanalit läbida. Selle vältimiseks tuleks minna Atlandilt Vaiksesse ookeani läbi Tulemaa fjordide. Kindlasti väga ilus ja huvitav, aga tublisti karmim ja külmem kui ekvaatorilähedane ring. Tõeline katsumus.
Kui kaugele te retke esimese aastaga jõudsite?
Kuna üle Atlandi minekuks on parim aeg aastavahetuse kandis, siis 2015. aasta juuni algul reisi alustanutena ei olnud meil mingit survet Põhja-Euroopast kiiresti lahkuda. Huvitavaid kohti leidub lähedalgi palju.
Kõigepealt otsustasime Rootsi rannavetes Norrani liikuda ja sealt üle Põhjamere Šotimaale Kaledoonia kanalisse suunduda. Jõudes sel viisil muu hulgas üle kuulsa Loch Nessi purjetades Šotimaa läänerannikule, muutsime kursi lõunasse plaaniga purjetada karmil, kuid pitoresksel Iirimaa läänerannikul. Minu teada oleme seni ainsad Eesti purjetajad, kes sealkandis ristelnud. Pärast väikest hingetõmbepausi Inglismaal Falmouthis liikusime edasi lõunasse üle Inglise kanali ja kurikuulsa Biskaia lahe. Praktiliselt igaks ööks Trolli kuhugi lahesoppi ankurdades või sadamasse parkides ja meeldivaid päevapurjetusi tehes jõudsime piki Prantsusmaa ja Hispaania Atlandi rannikut Portugali edelatipu lähistele. Sealt veidi pikem etapp Madeira saarestikku ja edasi Kanaaridele. Toiduvaru täiendanuna läks Troll sealt Atlandi ookeani ületama. Meie esimene ookeaniületus Tenerifelt Kanaari saartel Barbadosele oli 2803 miili pikkune ja võttis aega 25 päeva. Pärast uue aasta vastuvõtmist jätkasime Kariibi saartega tutvumist, alustades Grenadaga lõunas ja lõpetades USA-le kuuluva Saint Croix'ga põhjas. Sealt edasi Panamasse ja 2016. aasta aprilli keskpaigaks olimegi juba Vaikses ookeanis.
Kas teine aasta kulus Vaiksel ookeanil seilates?
Nii see oli: teine aasta algas Markiisaartega tutvudes ja seejärel veel kahte
Prantsuse Polüneesiasse kuuluvat saarterühma, Tuamotu atolle ja Seltsisaari külastades. Edasi purjetasime mõnesaja miili pikkuste sammudega üle Vaikse ookeani. Käisime Rarotongal, Niuel ja vaalarohkel Tonga saarestikul. Nagu paljud teisedki rändurid veetsime lõunapoolkera suve Uus-Meremaa saarestikes seilates, kuna lähenev orkaanihooaeg sundis purjetajaid lõunamaiselt korallimerelt lahkuma. Varudes palju aega Austraalia tohutu idaranniku uurimiseks, lahkusime Uus-Meremaalt aprilli alguses ja pärast Tasmani mere ületamist veetsime kuu Sydneys. Seejärel enamasti päevaste sammudega Austraalia kirdetipu suunas purjetades alustasime kolmandat reisiaastat kuulsa koralliranniku lõunaservas.
Kas kolmanda aasta algul tundus, et kodutee on juba jalge all?
Kolmas reisiaasta algas Suure Vallrahu varjus stabiilses passaattuules põhja poole liikudes. Näiteks üks väike lõik sellest etapist – Whitsunday saarestik – on andnud põhjuse kirjutada raamat “100 maagilist miili”. Edasise kohta võib juba tõepoolest öelda, et kodutee oli jalge all. Purjetusetapid muutusid taas pikemateks ja peatused harvemateks. Peatusime veel Austraalia kirdetipu lähedases eksootilises aborigeenidemaa väikelinnas Seisias, Põhjaterritooriumi pealinnas Darwinis, Ashmore'i korallrahul, Jõulusaarel ja Kookossaartel. 2017. aasta lõpuks jõudsime üle India ookeani ning pärast Rodriguese ja Réunioni saare külastmaist Lõuna-Aafrikasse Durbani sadamasse. Piki Lõuna-Aafrika rannikut liikudes ja sealsetes sadamates hinge tõmmates ja jahti korrastades olime veebruari alguseks valmis taas Atlandi ületamiseks Kaplinnast Martinique'ile Kariibi meres. Seda ühe vahepeatusega Suurbritanniale kuuluval Saint Helena saarel. Meie teistkordne Kariibi mere külastus oli ühelt poolt seotud selle marsruudi soodsate hoovuste ja tuultega ning teiselt poolt meie sooviga teha veel üks vahepeatustega tiir Assooridel ning Hispaania ja Prantsusmaa Atlandi rannikul. Sedakorda pani peatuskohad paika ilm merel. Kui vaja, olime valmis kas või nädala õdusalt ankrus seistes soodsaid tuuli ootama. Pärast Inglise kanali läbimist otsustasime Kieli kanali kõrvale jätta ja Põhjamerele suunduda. Kuna Skagerrakis puhus parasjagu tormituul, lõikasime Trolliga läbi Taanimaa piki Limfjordi, mis on küll madal, aga siiski purjede all läbitav. Edasi tegime veel kõrvalepõiked Rootsi Göteborgi ja Saksamaale Greifswaldi sõpru külastades ning 20. augustil 2018 kell üheksa sildusimegi koduses Pärnu jahtklubi sadamas.
Pallile on tiir peale tehtud, kuhu edasi?
Alus tahab korrastamist ja raha teenimist. Kohti, kuhu hea meelega kas või kohe kursi võtaks, on palju.
Kes teab rohkem, see võiks siia kirjutada. Siis jaht Troll oma meeskonnaga.
