Kipper.ee

KIPPER.EE

Väikelaevajuhi foorum
Logi sisse
Registreeru
Detailsem otsing
Sulge tooted

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi




Tee uus teema Vasta teemale  [ 6 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Purjetamine Horvaatias, ehk puhkust kogu raha eest
PostitusPostitatud: Teisipäev, 25 Sept 2018 11:46 
Eemal

Liitunud: Esmaspäev, 03 Okt 2011 18:36
Postitusi: 269
Selle aasta reiskirja kirjutamine võtab mult palju enam energiat, kuna pole nagu millestki kirjutada, mõni asi on häbenemist väärt, mõni asi ei meenu ja ühtegi ärevat momenti ei olnud. Noh, kirjutame siis lihtsalt sihtriigist ja igapäeva eluolust rendipurjeka pardal. Kui meie eelmise aasta reisi sai kokku võtta nagu väike „põnevik“, siis selle aasta oma nagu väike „lebotrip“.
Et siis ikka algusest pihta hakata ja põnevamad (khm) kohad lõppu jätta, siis jah, otsus uuele reisile minna tuli meie crew poolt kohe, kui sisemine loksumine siledal maal hakkas mööda minema. See jalgealuse kõikumine on üldse veider värk. Teiste reisikirju lugenuna, tehakse ikka juttu, et pikemal laevareisil olles hakkab inimese tasakaaluorgan trikitama. No hakaku, see tundus mulle absoluutselt teisejärguline asi. Reaalne elu oli esimeselt tripilt tagasi tulles aga väga veider, isegi teisel kuivamaa päeval, pidi oma kodu kempsus käega seinast kinni hoidma, kuna sanitaartehnika paistis kummist olema. Üldse, oli parem kempsus lihtsalt istuda, kui seista. See kõikuva maa sündroom läks üle alles 3 päeva pärast. Ei saaks öelda, et see oleks mulle probleem olnud, aga kirurgi tööd ma õnneks ei tee ka.
No jah, maa enam ei kõikunud, saime pundiga kokku ja otsustasime, et lähme jälle purjetama. Alguses oli mõte Prantsusmaa poole vaadata, aga kuna meie vahendajal polnud seal lepingupartnerit, siis jäi sõelale Horvaatia. Ma vist kiitsin takka ka, kuna olen selles riigis vast oma 10 korda käinud, (väikse liialdusega) aga need juba nn komakohad. Reisialguspunktiks Split, oma paksult turiste täis vägaväga või veel vanema roomaaegse vanalinna ning Lasnamäe ja Merivälja sarnaste elurajoonidega. Iseenesest väga ilus linn, koos oma baaride-kõrtsude-restode ning nende ümber ja üle keerleva ööeluga. Augustikuisel päeval pole seal linnas eriti midagi teha, kui su suurim huvi pole higistamine ja teiste higistega mööda linna loivamine. Võibolla räägiks ma muud juttu, kui meil endal kodus poleks see suvi erakorraliselt tapvalt palav olnud. Ma rohkem selline +22 varjus, vahelduva pilvisuse inimene.
Kes ei tea, siis Horvaatia on see riik, kellele Eesti ükskord jalgpallis 3-0 pähe tegi ja kes see aasta MM võistlustel finaalis Prantslaste käest kotti sai. Ehk, eriti hästi nad jalkat ei oska. Seda, et nad paremaks üritavad saada, on Spliti linnakaardilt kenasti näha. Tallinnast üle kahe korra väiksema rahvaarvuga linnakeses on üle kümne jalkaväljaku, nendest kaks on areenid publikumile, mis kumbki eraldi mahutavad pealtvaatajaid kordades rohkem, kui Lilleküla Pohlaka Staadion. No jalkat me sinna mängima ma ei läinud aga silma jäid need puna-valgete särkide müüjad küll. Kohalikud on päris uhked kogu selle asja üle. Samas ma arvan, et nad teeskleksid mälukaotust, kui sellest 3-0 kaotusest Eestile peaks keegi juttu tegema.
Kui start juba Splitist, siis pole mõtet ju kohe purjekasse tormata ja minema sõita. Meie plaan oli ikka ööelu ka natuke vaadata. Sellepärast siis sõitsime päevakese varem kohale. Ööbisime väga retrobuduaarilikus kesklinna korteris, kust jala oli promenaadile umbes 10 minutit jalutamist. See oli meeldiv pesa, mille omanik meilt lisaks kokkuleppelisele tasule veel viis tärni kontole sai. Kuna vanus on meil juba selline, et ööelu tegelik tähendus on ammu muutunud hilisõhtu hängiks, siis hägusaid mälestusi ei tekkinud. Meelde jäid vaid selged pisut kangestatud joogid koos jahutava jääga. Õhtud on tõesti Splitis mõnusad. Hommikul, lähedal paiknevast „Bakery`st“ crossantid, teamile takeaway cappuccinod ja eelmise õhtu meenutus oli peast pühitud. Täna on see päev, kus saame purjeka kätte!
Olime rentijalt kaubelnud, et saaksime purjeka varem kätte, kuna oleme ju väga kannatamatud. Tavaline taks on see, et kahe kolme vahel pärastlõunal saad otsad kai küljest lahti. Meile lubati ennelõunat. Naised ja kõige kannatlikum „meie mees“ läks naistega poodi provianti tooma. Me läksime kai peale tolknema, et ikka võimalikult vara kohal olla ja oma kohaloluga märku anda, et me ikka oleme need, kellel kiire oli. Tulemus oli muidugi see, et ega me ennem kahte – kolme minema ei saanud. Aluse olime välja vaadanud tegelikult juba eelmine aasta Kreeka reisil, kui meie poordis seisis Bavaria Cruiser 46. Bavarial olid kajutid oluliselt avaramad kui meie Jeanneau 469`l. Eriti suur vahe oli vöörikajutites. Ok, tahtsime Cruiser 46`t, aga pakuti vanemat mudelit 45`te. Mis siis ikka, on siis nii ja kõik. Horvaatia hinnatase on ka kõrgem, kui Kreekas, ehk vanema ja lühema purjeka eest maksime kokkuvõttes rohkem. Reaalselt saime ikkagi ennem lõunat meie „Paso Doble “ pardale uudistama, aga see üleandja mees oli oma tööga väga hõivatud. Ja lõpuks, kui kord meie aluseni jõudis, oli see mees päris kurnatud ja kellaaeg selline nagu ta oli. Härra tegi meile lühikoolituse, vaatasime purjed ja otsad üle ja soovis meile Bon Vojage. Saimegi kai äärest minema. Oota, Stop. ennem liikuma hakkamist leidsime akvatooriumist ühe pallvendri, peaaegu samasuguse nagu eelmine aasta Kreekas ära kaotasime, omanikku ka ei paistnud olevat... Tänud vana, küll ära kulub.
Proviant ja mu mant panipaikadesse topituna, vöör sihtkoha suunas ja karastavad joogid serveerituna kokpiti laual, võtsime kursi Rogoznica sadama poole. Sellist ärevust, nagu meie esimesel purjereisi esimesel päeval polnud, no mul vähemalt mitte. Pigem nagu deja vu, purjekas, sõbrad ja ilm, mis sest, et pea aasta eelmisest üritusest möödas. Saime ka teel nats purjetada, kuni tuul otsa sai ja mootori appi võtsime. Üleüldine reisiplaan oli selline et, vaatame Krka looduspargi ära ja siis eks näis, mis saab. Kuna sinna sõit oli pikem, kui me oleks ühe jutiga viitsinud läbida, siis pidigi vaatama sadama, kus öö veeta. Luure Horvaatia kohta ütles, et selles riigis sadama kohtadega erilist probleemi pole, eks siis saame seda omal nahal ka varsti üle kontrollida. Rogoznicasse kohale jõudnuna, hiilisime vaiksel käigul kai kaide poole, kui juba keegi kaldalt hõikas: „kas terveks ööks?“ , siis juhatati meid õigesse auku. Horvaatias sadamates nägime ainult üht kinnitusviisi, ahter vastu kaid ja vöör kinnitub veealuste otste abil. Väga OK süsteem, pole mingit ankruga jebimist. Otsad võeti kaldalt vastu, õpetussõnu jagati rohkem kui vaja, aga kõik oli väga tiptop ja viisakas. Laeva paberid korjati ära ja paluti sadama kontorist läbi astuda. Raha küsiti üle saja euro öö eest. Oppaa. Võrreldes Kreekaga vähemalt kuuekordne hinnapomm. Sadam oli muidugi äge, teenust anti ka ikka vastu tummiselt, WC`d, dushid, ilus taristu. Linnake ise oli selline pisike ja nunnu. Õhtust sõime restoranis, kus eriti küll rahvast polnud, aga toit ise suurepärane. Erand kinnitab reeglit.
Öösel oli ikka pagana palav magada. Hommikul hakkas päike ka kohe otsa küpsetama. Kohvi ja pudru manustatud, andsime otsad ja suund Krka poole sai alata. Eriliseks teeb selle Krka külastuse see, et saab mööda jõge, või siis pikaks venitatud lahte pidi päris pikalt sisemaale sisse sõita. See sisemaasõit oli kindlasti ikka üle 8 miili pikk ja kaljused kaldad kahel pool lisavad visuaali sellele teekonnale. Jõgepidi üles sõites, teel Skradin`i sadama poole, oli kallaste ääres kilomeetrite viisi karbikasvandusi. Enamus meist limpsas keelt. Kambüüsi toimkond lubas valmistamise instrumendid ja maitseained üle revideerida ning tagasiteel karbikasvatajatega äri teha. Skradini sadamasse jõudes oli sama teema, nagu Rogoznitsas. Kuuldekaugusele jõudes küsimus: „kas jääte ööseks?“ me vastu: „yes“ ja juba näidati meile kohta. Otsad võeti vastu, aluse dokumendid korjati kokku ja palun. Jälle sadamas, kus kõik on olemas. Raha võeti ka umbes sama palju, kui eelmine õhtu. No, kui nii, siis nii. Päris mureta värk tegelikult, viska ainult otsad ja anna klotsi. Skradin oli kena väike linnakene, kus oli paljudel remontimata hoonetel kodusõda meenutavaid jälgi näha. Kuulide poolt ära täkitud fassaade on hoolsal vaatamisel näha tegelikult kogu mandri Horvaatias. Hea, et meil meie vabadusega nii läks ja vägev, et horvaadid oma vabaduse välja võitlesid. Tegelikult jube mõelda, et alles hiljuti käis sellises lahedas Euroopa riigis selline valus andmine.

Jätkub...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Horvaatias, ehk puhkust kogu raha eest
PostitusPostitatud: Kolmapäev, 26 Sept 2018 15:51 
Eemal

Liitunud: Esmaspäev, 03 Okt 2011 18:36
Postitusi: 269
Pilt

Pilt

Pilt

Juba hommikul vara oli Krka rahvuspark inimestest täiesti tuuga, või siis puupüsti täis. Park kujutab tegelikult endast sadadest koskedest ja veesilmadest koosnevat ilmatuma kaunist loodusimet, aga kui su ümber on ikka hordides turiste, siis pole saadav elamus kuigi palju väärt. Seda kohta võiks külastada siis, kui enamus turiste on tagasi oma koju läinud! Pääsesime tagasi oma koduseks saanud aluse pardale alles lõunal. Kiirelt paat klaariks ja minekut. Tee peal merepoole peatusime, karbikasvatajate juures. Noormees tuli silmapesukaussi meenutava jullaga poordi. Äri käis kähku, kotiga karpe ja kümmekond austrit meile, täiesti mõistlik kogus raha talle. Ma pole eriline austri sõber, või mis sõber sa ikka oled, kui sa teise poole pmst elusast peast nahka paned? Meeskonna mereanni spetsialistid kiitsid saaki: „Näe, sidrunit peale pigistades, pidi mõni neist veel liigutama“ ... no pole apetiitne söök. Aga kui seda elavat molluskit hakati proseccoga seal samas kokpitis alla loputama, võtsin ka ikka ühe, no et kas või enda jaoks linnuke kirja saada. Alla ta läks, õnneks ei liigutanud ka. Mulliga jook aitas tõesti seda asja manustada. Aga jään enda juurde, see on täiesti üle haibitud kraam. Seal karpide kasvanduste juures tiirutades ja manöövreid sooritades andis roolimees teada, et vöörivint ei tööta! Alguses arvasime, et see on mingi pisierror, aga lähemalt asja uurides selgus, et polegi nii lihtne värk. Katkusime vöörikajutite luuke lahti, uurisime ja puurisime, isegi koputasime selle ajami mootorit, liigutasime juhtmeid ja akuklemme. Ei midagi, ei tööta ja kõik. No hakkab pihta! Ilma selle pisikese propellerita on 45 jalast asja ikka maru kehva algajatel sadamas manööverdada. Järgnes vana tuttav lugu, ehk kõne omanikule. Leppisime kokku, et lähme Marina Kremik`se, ja ta saadab kellegi sinna asja uurima. Krt täielik Deja vu. Ainult selle vahega, et see mees tuleb juba samal õhtul asja uurima. Ka selles Marinas oli täpselt nii, nagu viimased kaks korda oli juba olnud, koht näidati kätte ja me panime aluse paika. Enda upitamiseks võin öelda, et polnudki erilist probleemi ilma trusterita sildumisega. No tuule lõhna ka polnud, mis oleks muidu võinud trikke tegema hakata. Raha võeti see kord natuke vähem, põhjus äkki selles, et sadama juures pisikest nunnut linnakest polnud? Aga meil polnud ka kõrtsu vaja, see õhtu serveeriti kokpitis karpe. Need olid vähemalt surnud ja läbi küpsenud, selline toit on juba minu maitsele. Mehhaaniku tüüpi mees külastas ka meie alust ennem gurmee õhtusööki ja üritas vööri elektris toimuvale diagnoosi panna. Kommentaar kinnitas me arvamust, voolu ninas pole ja ei tule. Lisaks selgus, et ka ankruvints oli tumm, ilma ankruta me aga sadamast välja ei lähe, see on kindel. Pagan küll. Appi saadetud mehel sai ka mõistus otsa, kuna testriga mõõtes voolu justkui oli, aga ükski suure voolutarbimisega seade tööle ei läinud. Noormees soovis head õhtut ja lubas kellegi targema hommikul asja uurima saata. No jah, ega me väga ei muretsenud ka, see pole ikkagi käigu või mootori probleem, see on ju elektrikala.
Elektrikud olid hommikul varakult platsis, koormustangid ja muud päris riistad näpuvahel. Tulid õnnelikena varsti tekile, näpuvahel massilüliti, mis siis pidi süüdlane olema. Näed siis. Pakkusin neile välja, et pange kaablid lüliti ühe poldi alla kokku. Nemad ei tahtvat sellist porri teha, toovad uue. Läks aega mööda, tulid tagasi, ütlesid et uut samasugust lülitit poes pole ja läksid vöörikajutisse ikkagi porri tegema. Meil hea meel, et saame vähemalt aegsasti minema Solta saare poole. Sealne Maslinica sadam oli meie esimene sadam mis asus saarel. Polnud aimugi, mis taristu seal meid ees ootab. Aga polnud seal ka midagi muud, kui korralik värskelt renoveeritud sadam, kus saime korraliku raha ees korraliku teenust. Linnakene oli järjekordne vana ja ilus asula. Lasime ennast ühel resto sisseviskajal ära rääkida ja nii meid õhtul kai pealt mikrobussi korjati ja mäeotsa nn „eriti nooblisse kohta“ sööma viidi. Maja ja reklaam eeldas suurepärast elamust, toit oli aga täiesti keskpärane. Vähemalt osa tarbitud kaloritest sai tagasi matkates ära kulutatud.
Järgmisel päeval ootas meid ees saar nimega Vis. Ülesõit sinna oli täiesti tuim põristamine, tuult polnud tegelikult juba mitu päeva olnud. Aga kui varem oli sõit kulgenud pikki rannikut või saarte vahel, siis see oli täpselt selline ots nagu Helisingisse läheks, seitse sõlme tunnis. Igav ja palav. Õnneks ei saanud külmad joogid otsa. Sellel päeval oli roolis meil kangekaelne roolimees, kes ei tahtnud autopilooti ka sisse lülitada. See oli siiski tema vabatahtlik otsus. Ülejäänud punt lasi ajal vaikselt veereda.
Komiza sadamas, sellel lühikese nimega saarel, oli nüüd küll esimene kord, kus me kutsusime raadio teel sadamat välja. Sealt tuli kiire vastus, et sadam on täis, aga poid on saadaval. Sadama mees tuli Rib`ga vastu ja näitas meile poi kätte. Poi eest küsiti umbes 30% kai koha hinnast. Selles lahes oli silma järgi vähemalt kaks-kolmkümmend ankrupoid. Tihedalt koos, nii et tuulele avatud tormis oleks vist sealt targem jalga lasta. Sellise ilmaga, nagu siis oli, ehk ilma tuuleta, polnud mingit probleemi.


Pilt

Pilt

See on meie Vabariigi aastapäeva hommik. Palju õnne!

jatkub...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Horvaatias, ehk puhkust kogu raha eest
PostitusPostitatud: Reede, 28 Sept 2018 10:03 
Eemal

Liitunud: Esmaspäev, 03 Okt 2011 18:36
Postitusi: 269
Nüüd saime lõpuks julla ka vette lasta, panime sellele mootori peale ja sõit sadama poole sai alata. Horvaatias anti julladega kaasa mingid II maailmasõja aegsed, või siis serbia turule kättemaksuks tehtud Tohatsu kahetaktised mootoripunnid. Meie oma igatahes väga veenvalt ei esinenud. Ei ta tahtnud käima minna ja kui käima läks, siis suri vahel ootamatult välja. Ma olen neid kahetaktiseid kogu elu põlanud. Ei ole nad mind hästi teeninud, kuigi ma olen üritanud neid hästi ja viisakalt kohelda. Vis´i saare ligidal on üks saar, mille sees on üks koobas. See pole mitte mingi tavaline koobas, vaid selle nimi on „Blue Cave“ ja selle reklaami olid pmst kõik kohad täis. Ma oma rikutuses kujutasin juba ette, kui suvaline turistikas see koht on, aga ära tuleb ikka käia, kui juba nii ligidal oled. Võtsime veetakso, kes meid sinna saare juurde ära viskas. Koopa külastamiseks on seal turismiameti poolt väljaaretatud paadibrigaad, kes siis turistid peale võtavad ja koopasse viivad. Kenad sinivalged diiselpaadid. Nuh, tegime tiiru ümber kivinuki ja kiid-paadijuht suunas nina otse kaljuseina poole. Kus see koobas siis? Kui järsku, mäe seest kargas välja samasugune sinivalge paat, turistide pead ja kered rõõmsalt paadikõhust üles kerkimas. Mis asja? Selline koobas ongi, kuhu ainult läbi hiireaugu sisse saab? Mul kere läks sapsu täis, paadiga kuhugi auku sõita, mis on sama madal kui paadi parras. See mulle, kui patoloogilisele klaustrofoobikule väga ei sobinud, krt tabletid jäid ka maha... Aga nagu pea alati, saab sellest tundest loogika abil jagu. Turiste viikase sinna urgu ju päevade viisi, pole keegi sinna kinni jäänud. Vist. Peab meeldima ja kõik. Kiid kamandas meid kõiki paadi sisse pikali ja väga profilt ta sealt august sisse saigi. See koobas on oma nime väärt. Minge käige ära ja saate ka näha. Meie punti ja kahte Iisraeli poissi, kes ka meie sinivalgesse istuma pandi, külmaks küll see koobas ei jätnud. Hea aeg külastamiseks on siis, kui teisi turiste pole. Meil vedas, et saime seal koopas pmst privaatsessiooni. Buumiajal pidavat sinna viis paati sisse aetama. Siis oleks ilmselt saadav emotsioon ka viis korda lahjem olnud. Veetakso viskas meid sadamalinnakesse tagasi. Õhtusöögiks panime laua restorani, mille põranda all oli kummijullade privaatparkla. Täitsa pull koht, sõidad kummikaga maaalusesse garaazi, seod otsa kinni ja istud valge linaga laua taha. Endal kann ja teistel krt teab mis kohad meremärjad. Toit oli korralik, vein hea, tuju suurepärane. Tulemuseks vatsad punnis ja pea väikse auru all. Viisaka inimesena lubasin daamid ikka esimese raksuga Paso Doble’le ära visata, härrad jäid veel lauda kuivaks võtma. No siis muidugi ei tahtnud meie kahetaktine serbiakättemaks käima minna ja kui lõpuks läks, oli kogu noobel resto spetsiifilist õlisuitsu täis. Ennem, kui sealt garaazist välja sain, suutis see seksiva karburaatoriga essunikerdis veel korduvalt välja surra ja siis käivitumisel lisa suitsupilvi toota. Naersime nii, et pisarad jooksid. Kõik naersid. Üks kohalik tõutäkk võis isegi veidi kade olla, sest tema oli ainult ühe daamiga õhtustamas, mina aga nelja ilusa naisega pisikeses kummipaadis. Ega tema teadnud, et neljast naisest ainult üks seadusega minu oma oli. Jeah, elu on ilus.
Uue päevaga algas meie tagasitee Spliti poole. Planeeritud vaheööbimisega Hvar`i saarel. Teel sinna saime isegi natuke purjetada, aga tuul oli enamvähem täpselt tagant ja puhus lõpuks väga lahjalt. Meenutan vööritekil päevitavate tüdrukute küsimust: „ et mis need lapid siin loperdavad?“ Tekipoiss läks genaule poomi tegema, aga varsti kukkus see ka kokku. Puri siis. Saare sadamalinn oli Stari Grad. Kui senini nähtud sadamalinnu sai kutsuda väikesteks nunnudeks, siis Stari Grad oli ikka eriti nunnu. Sadam jällegi tip-top. Kaikoht oli oluliselt väiksema tasu eest, kui eelnevates sadamates, võibolla sellepärast, et Dushi sai võtta vastaskaldal ja sinna sa lähed oma jullaga, või jalutad kilomeeter-poolteist. Me kasutasime valdavalt ikka oma lukspurjeka dushi. Sellest ülinunnust linnast pole mul muud kirjutada, kui et süüa ja juua sai seal hästi. Aga hilisõhtu poole teravamaid elamusi otsides, leidsime ühe peatänava kohviku, kust julgemad meist tellisid erivärvilisi ja vist ka vilkuvaid kokteile. Ühel uhkem nimi, kui teisel. Maitse olevat neil jookidel olnud ainult selline, nagu need oleks karukummikommidest tehtud. Tere peavalu ja sinised keeled.
Koos päiksetõusuga algas viimane ülesõit suunaga Spliti poole. Viimased ujumised super soojas meres, mis eriti midagi ei jahuta. Viimased üritused purjetada, mis lõppesid varsti ja samamoodi kui eelmine päev. Käis ka viimastest produktidest toidu valmistamine. Ainult joogid, neid me kõiki viimseni ei plaaninud hävitada, kuna ühe öö oleme veel pardal Spliti sadamas. Purjeka loovutamisel on reegel, et ise pead kütuse tanki täis panema. Soovitavalt seal samas, Spliti sadama tanklas. Juba stardipäeval nägime, milline järts seal oli. Tagasitulles mõtlesime natuke trikitada ja natuke ennem kodusadamat, Braci saare Milna sadams ära tankida. Tundus, et me polnud ainukesed trikitajad, sest sadama tanklas oli korralik järjekord. No, ei viitsinud me seal seista. Veits pettunud olime ka, et me ainukesed pole, kellel pea lõikab. No ja siis saimegi korralikult kodusadama tankla järjekorras tõmmelda. Kuidagi muudmoodi ma ei oska seda kirjeldada ka, kui paarkümmend alust üritab akvatooriumis oma tankimise järjekorra kohta hoida ja siis samas kuidagi edasi nihkuda. Väike tuuleke oli seda tralli segamas ka. Kodukai on eriti tihkelt aluseid täis topitud, manööverdamise ruumi seal praktiliselt pole. Oma kohale tagurdamine läks minu arust muretult, on ju üksjagu harjutatud ka. Sadamapoiss üritas seda rivi veel omakorda kokku tõmmata, pannes meie ahtriotsa üle kõrvale pargitud purjeka ahtri. No me üritasime seal veel vööriotsi pingesse tagurdada ja käiguga paremaks sättida. Kui siis läks naaberpurjekal ohkimine lahti. Et meie ots üle tema nurga saeb ja mis me siin üldse käigutame, tirigu käsitsi... nende pundist mingi vana merekaru tuli tekile ja ühmas mulle tundmatus keeles, aga siiski arusaadavalt, „ähh, turistid!“. No pagan, need me ju olemegi. Ei mingit solvumist, küll me ka areneme.
Paso Doble tagastamine läks suht sujuvalt, me polnud ka midagi katki polnud teinud. Pigem ise juhtisime tähelepanu julla mootori trikitamisele ja et ujumisteki liigutamise elektritõstukid tegid vahel sellist häält, nagu oleks vaalal kõht korrast ära. Mainisime ka, et purjetamise instrumentidel on osad näidud puudu ja reaalset tuuletugevust saab sõites vaid ise aimata. Peremees muidugi lubas need vead kõrvaldada, aga vaevalt, et ta sellega veel see hooaeg tegeleb. Muidu oli meie Bavaria täitsa okei alus, mõned kruvid oleks tahtnud pingutamist ja mõni asi remonti ning hooldust. Selle vööri elektri teema võiks ka vähese hoolduse alla panna, kuna kaablid ja elektriühendused olid juba sellist nägu, et rike natuke hüüdis tulles. Kütust põletasime ära 130 liitrit, mis arvestades seda, et tuult tegi sellel nädalal nii palju, nagu kukel suguelu, oli see täiesti mõistlik tulemus. Ainuke asi, mis jäi kripeldama, oli see, et augusti kuus on seal maal palju turiste ja on väga palav. Võiks vabalt hiljem minna, saaks äkki ka rohkem purjetada ja äkki siis juhtub ka midagi põnevat. Muidu oledki nagu tavaline higine turist, vahet pole, kas rendid matkaauto või suure rendipurjekaga. Horvaatia reis oli küll teenuste poolest oluliselt kulukam, kui analoogne üritus Kreekas, aga kahetsema ei pea midagi. Vastu antav teenus on seda lisakulu täitsa väärt. Nõrgemale poolele meeldis ka, et keegi ei muretse ankru pidamise pärast ja kuhugi ei pea kiirustama, sest muidu äkki pole sadamas ühtegi kohta, kuhu otsa kinni saaks. Horvaatias ei kujutaks ma ette ka sellist olukorda, et kui tuleksid piiratud manööverdusvõimelise alusega sadamasse ja palud abi, siis sadama kapten teatab, et paati tal küll pole, mida appi saata? No ei viitsi need Kreeklased raha teenida. Mulle endale küll meeldib natuke etteaimamatum reisimise stiil, aga seda saab kunagi hiljem ja teises formaadis teha. Horvaatia meeldis meile. Ja ilmselt lähme sinna tagasi. Vaatame, kas saab sellest jälle reis alapealkirjaga „turistid oma purjekaga e. harjutusi maksale“ või midagi muud. Ega elu ette tea.

Mina tänan.

Erik


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Horvaatias, ehk puhkust kogu raha eest
PostitusPostitatud: Reede, 28 Sept 2018 13:59 
Eemal

Liitunud: Teisipäev, 13 Sept 2016 17:51
Postitusi: 84
Pigem tänan mina lugejana! :wink:
Lisaks heale tekstile, viitsimise eest - seda võõrastega jagada!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Horvaatias, ehk puhkust kogu raha eest
PostitusPostitatud: Laupäev, 29 Sept 2018 09:14 
Eemal

Liitunud: Reede, 14 Mär 2008 08:46
Postitusi: 674
Väga lahe lugemine, tänan!

Kusagilt on silma-kõrva jäänud, et jahi rentimiseks peab vähemalt kahel tegelasel olema mõnualuse operaatori ja raadioside operaatori paprid taskus?


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Purjetamine Horvaatias, ehk puhkust kogu raha eest
PostitusPostitatud: Laupäev, 29 Sept 2018 11:14 
Eemal

Liitunud: Esmaspäev, 03 Okt 2011 18:36
Postitusi: 269
niru kirjutas:

Kusagilt on silma-kõrva jäänud, et jahi rentimiseks peab vähemalt kahel tegelasel olema mõnualuse operaatori ja raadioside operaatori paprid taskus?


Meilt nõuti kahed juhiload ja üks SRC tunnistus.


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 6 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group