Tere.
Et kõik ausalt ära rääkida siis tuleb alustada algusest.
Lapsepõlv möödus sisemaal ja eemal suurematest veekogudest. Vaid väiksematel järvedel ja jõel sai loetud korrad paadiga kalal käidud. Sai ka aastal 199x midagi alustatud ilma mingisuguse eeltööta klinkerplangutusega väikse kolmemeetrise paadi ehitusega, aga see pidi saatuse tahtel valmis mitte saama. Seisab siiani vanematekodus maal kuuris (peaks robustselt lõpuni tegema ja lillpeenrana kasutusele võtma)
Vesi ja meri on aga alati enda poole tõmmanud ning olles viimased kolmteist aastat Tallinnas ja nyyd aasta aega Muraste pangal, kus meri aknast sisse paistab, elanud mõtlesin, mis mul viga on, et oma paati ei ole.
Kuna olen parandamatu eheduse austaja siis pidi paat olema puidust.
Aasta aega hoidsin kuulutuselehtedel silma peal ja lõpuks langes otsus kasutatud puupaadi kasuks mille otsustasin oma kätega taastada.
Mis seal siis ikka, õuele telk pysti, poest tammeplanku, lauda, vasknaelu jm. vajalikku kraami ja tegudele.
Alguses, kui paati vanast värvist, katkistest kaartest, mädanenud ahtripeeglist, rohketest roostetanud naeladest ja muust jamast puhtaks sai roogitud oli meeleolu kohati päris raskepoolne, aga silme ees pysiv kujutluspilt väikse purjepaadiga loojuvast päikesest punaseks värvunud ja sillerdaval merel seilamas keelas alla andmast.
Täna on iga töö mis paadi kallal ette võtta puhas nauding, sest paat muutub järjest rohkem paadi moodi.
Fotoreportaazh:
https://plus.google.com/u/0/photos/1182 ... 7890679697
. Selle paadi kuulutus hakkas kunagi endalegi silma. Eriti seepärast, et eelmine omanik ei olnud vist eriti hea ilumeelega (vähemalt minu silmis), et sellise jõleda kajuti sinna ehitanud oli. Nüüdsete plaanide lõplikuks teostamiseks jõudu. "Tean mida Sa tunned"
