Olles juba ca aasta ühe vanakese vene alumiiniumpaadi, mida vahepeal ähvardas kuri saatus metalliveski näol, omanik, sai mõni aeg siinset suurepärast foorumit niisama sirvitud ja räägiks nüüd ka ise väheke oma tegemistest ja ehk saab ka väärt nõuandeid ehituse käekäiku kajastades.
Teemat tegema innustas kasutaja Adolf (aitäh talle) loodud sarnase paadi
remondilugu.
Minu paat on pärit Viljandimaalt ning suurema osa oma veesõitudest on teinud vene ajal jõgedel ja järvedel kestvusvõistlustel osaledes, omades 30 hj Vihri mootorit. Mis või kas temaga varasemalt on tehtud, pole teada.
Viimased ca 20 aastat on ta veetnud lihtsalt niisama kuuri all vedeledes ning õnnestus veel suhteliselt viimasel hetkel hoida ära metallikokkuostu saatmine.
Hoolimata värvkatte suhteliselt räsitud olekust, oli seismisjärgne olukord suhteliselt hea. Hilisem lekketest tuvastas siiski ca 20 erinevat pragu või auku põhjas.
Selline ta oli pärast koju veeretamist:
Pärast juppide eemaldamist sai esimese tööna paat liivapritsiga puhastatud:
Pärast puhastamist tekkis mitu kuud pausi ning sai hoopis tegeldud Zubrjonok tüüpi haagisest paadihaagise ümberehitustöödega:
Enne:
Pärast:
Nende kahe vahepeale jäi veel terve hulk tööd ja pilte, aga see teema ei ole käru ehitusest
Niisiis alles pool aastat pärast puhastamist hiljem sai asutud uuesti paadi kallale. Esmalt sai kohe oma ristsed värske paadikäru, et viia oma kandam Männiku karjääri lekketestimisele.
Paraku sedapidi testimisest suuremat kasu ei olnud - sai ainult teada, et paat lekib, aga kust täpsemalt, seda küll mitte
Järgnes lekketest vastupidi - vesi paati. See meetod andis juba tunduvalt paremaid tulemusi ning välja tuli umbes kümmekond pragu või auku. Üks oli ka veidi suurem, kust kaudu vesi väljus päris hoogsalt. Ülejäänud väiksemad.
Arvatavasti sai see paat tunde kestnud võistlussõitudel jubedalt tappa ning teda oli juba varasemalt siit-sealt lapitud.
Lekkivad kohad märkisin punase markeriga ning siis TIG keevitusse. Kuna paati oli lapitud muuhulgas EPO liimi moodi ollusega ja võibolla millegagi veel, siis ei olnud võimalik pragusid lihtsalt ära täita, sest kuumus hakkas seda sodi välja keetma. Tuli praod suuremalt välja lõigata ja uued tükid asemele keevitada.
Paraku ühe korraga see keevitamine lõplikku tulemust ei andnud - ikkagi jäi veel mitu pisemat pragu (osaliselt uute keeviste sees), mis ilmnesid teisel lekketestil. Need sai juba kergemini ja kiiremini kinni keevitada.
Pärast keevitamisi ja kolmandat lekketesti enam ühtegi leket ei täheldanud. Või siis oli üks imeväike imbumine, mis sai silikooniga kinni pandud. Tõenäoliselt aitab üliväikeste augukeste puhul neid sulgeda ka värv, mis järgmisena peale läks.
Siin paar pilti pärast esimest värvimist (püstoliga):
Ja pärast teistkordset lõplikku viimistlemist (pintsliga):
Loodetavasti Adolf ei pahanda, et kasutatud on täpselt sama värviskeemi, mis tema renoveeritud Nemanil, aga see stiil mulle meeldis ning pilte sirvides ja sadamates ringi vaadates väga paljud paadid omavad sarnast värvikombinatsiooni (sinine-valge).
Nüüd on siis aeg nii kaugel, et algasid nn "sisetööd" ehk põhja ehitus ning vidinate külge (tagasi) keeramise aeg, kus olengi hetkel pooleli.
Siit tulenevalt ka mõned küsimused, millele ehk keegi viitsib vastata:
- Kavatsen aku paigutada parema kaalujaotuse eesmärgil paadi vööri (täitsa eesotsas, nii kaugele, kui ulatab).
Kuna mootor + paak ise on juba küllalt rasked asjad ahtris, siis vähemalt ühe asja saaks sealt minema. Või on see mingil muul põhjusel paha mõte?
Korraks mõtlesin ka bensiinipaagi vööri viia, aga ilmselt siiski seda ei tee.
- Kas tohib aku miinuse ehk massi keresse lasta, nagu on autodel või mitte?
- Kui paks peab või võiks olla tänapäevaste paadimootorite puhul ahtripeegel? Nemanil originaalis on ta 40 mm.
- Kas on olemas ja müüakse kuskil alumiiniumist tõmbeneete roostevabast südamikuga? On küll täisroostevabast, aga need nagu natuke mõttetud kasutada. Ning kui hea mõte on üldse tõmbeneetide kasutamine asjade kinnitamisel paadis? Eriti mis puudutab läbi välispleki tehtud auke (mõistagi ülalpool veepiiri).