Kipper.ee

KIPPER.EE

Väikelaevajuhi foorum
Logi sisse
Registreeru
Detailsem otsing
Sulge tooted

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi




Tee uus teema Vasta teemale  [ 13 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Miraazhi toomine ehk Woods'i Mirage katamaraan Inglismaalt
PostitusPostitatud: Reede, 14 Aug 2015 11:52 
Eemal
Kasutaja avatar

Liitunud: Reede, 15 Okt 2010 11:33
Postitusi: 392
Hiigelpikk lugu kogu perega Lõuna-Inglismaalt Hiiumaale purjetamisest. Meeskonnaks kapten Teet, Asko, Julia, Mari (6a), Kirke (10k), vahetusmadrusteks Ingrid ja Jaanika. Aluseks 11m Richard Woods'i disainitud Mirage, mis on nullindatel Panama rannas ise ehitatud ning üksi üle Atlandi purjetatud.

Teekond Tallinnast paadini võttis aega kümme tundi, tagasi aga 26 päeva. Ryanair, Tallinn-London, British Railway, London-Poole. Taksoga sadamasse, jullaga poil seisvale katamaraanile ning olimegi kohal. Asko ja Teet olid aprillis teinud kontrollkäigu ning müüjaga käed löönud. Siis jäi jaht soojemaid ilmu ootama, et umbes 1100miiline purjeretk võiks lastega kenaks puhkuseks kujuneda. Järgneva kahe kuu jooksul vormistasime aluse Eesti registrisse, läbisime SRC kursuse (mereraadio ehk VHFi kasutusoskust tõestav dokument) ning ning saatsime paar kastitäit varustust koos jullamootoriga Inglismaale. Poole sadam, kaitstud ookeanituulte ja -lainete eest, asub merega kitsa väina kaudu ühendatud siselahes ja moodustab nii ühe maailma suurima loodusliku sadama. Enamik jahte on ankurdatud keset lahte ujuvate poide külge, kuhu omanikud julla või sadamataksoga ligi pääsevad. Meie katamaraan, Lara B, oli kaks aastat järjest vees ulpinud. Kenasti konserveeritud, kuid elutähtsad asjad vajasid ülekäimist, tundmaõppimist, elamine üldist koristamist ja põhi puhastamist. Juhtisime laeva tõusu ajal kaldaäärsesse vette eelmise mõõna ajal välja vaadatud platsile, ankurdasime nii vöörist kui ahtrist ja paari tunniga olime põhjas kinni ning umbes tunniks kuivasime päris välja. Põhja all oli arenenud terve ökosüsteem kümnete erinevate vetikatega, millele oli kinnitunud mitukümmend kilo sinikarpe, kelle vahel omakorda elasid pisikesed krabid ja krevetid. Neli inimest, umbes neli tundi pahtlilabidaga kraapimist ja põhi oli taas sile. Olime arvestanud, et jahi kordaseadmiseks kulub ligemale nädal ja täpselt nii see ka läks.

Lahkusime sadamast kõrgveega, täpselt kell kolm päeval, 22. juunil. Viimase maanina juures lehvitasid meile hüvastijätuks jahi endine omanik koos oma auväärses eas ema ja isaga. Merele jõudes puhus kolme-neljapalline tuul otse ahtrist. Igaks juhuks, sest purjetasime ju kõik selle jahiga esimest korda, panime kohe sadamas groodile ehk suurpurjele esimene rehvi sisse – välja jõuab alati võtta!

Mul on tobe komme pikal merereisil voodis ärgates nutifonist kiirust ja asukohta vaadata – muidu ei saa uuesti und – ja esimesel ööl selgus, et kihutame stabiilselt 8-10 sõlmega. Teoreetilise purjetamise kogemus ehk raamatutarkus ütles, et pimedas ei maksaks väga uljalt üle viie sõlme kihutada, võib millelegi otsa sõita või läheb midagi katki, mida lihtsalt ei näe. Juhtisin sellele Teedu tähelepanu ning selgus, et ilma logi vaatamata polnud ta sellist kiirust isegi aimanud. Laev käitus nii rahulikult ja kindlalt.

Viis-kuus aastat tagasi tabas mind ohjeldamatu soov mingi suvemaja ehitada. Alul arvasin, et maja tuleks ehitada puu otsa. Ükskord Hiiumaal vanematekodus ronisin veidi kõrgema koha peal kasvava männi latva, tõstsin käe üles ja pildistasin telefoniga mitmes suunas, et näha, kas üle metsa paistab meri või mitte. Ei paistnud. Mõne aasta pärast juhtusin kuulma, kuidas naabrimemm oma mereäärset metsatükki maha tahab müüa. Juba kangastus jaapanipärane arhitektuurne lahendus lükandseinte, laiade räästaste ja ohtrate katusealustega. Möödus veel aastake ja hakkas tunduma, et selle peidupaiga võiks ehitada hoopis mere peale. Ja et tegelikult võiks ta ikka tuule jõul liikuda ka. Siis ikkagi katamaraan. Kolm-neli aastat uurimustööd netiavarustes, tuhandeid lehekülgi erialakirjandust, igakuiseid purjetamisajakirju, foorumeid, paadiehitajate blogisid... ja siin ma nüüd siis olen.

48 tundi pärast Poolest lahkumist maabusime Belgias, Oostendes. Kusagilt ilmusid Schengenisse sisseklaarimist toimetavad sõbralikud politseinikud. Järgnesid küsimused, mida meile reisi ajal jälle ja jälle esitati: laeva nimi, kodusadam, kust tulek, kuhu minek jne. Aga laeva nime ju maanteeameti registreerimistunnistusel ei ole! Raadioloa pealt siiski leiab. Ja kodusadamaks piisas täiseti sellest, et 'Sõru' kirjapildi selgitamiseks esimesele paberitükile kirjutasime. Järgmise päeva pärastlõunal hakkas sadam kiiresti uute alustega täituma ning otsutasime lahkuda enne, kui meid päris kinni pargitakse. Öökene merel, kuus tundi tõusuhoovus tagant lükkamas, kuus tundi mõõnahoovus vastu tuhisemas, niiviisi vahelduva eduga edasi. Tuul oli vaikne ja talitasime nii, nagu need, kes on sõitnud enne meid, juhendasid: sõida siis, kui tuult on ja sadamas ole siis, kui tuul on vastu või liiga vali.

Julge hundi rind on rasvane või siis haavleid täis. Olin teinud põhjaliku eeltöö Inglise kanali, Doveri väina ja Põhjamere loodete ning hoovuste kohta, printinud välja 20miilise vahega asuvate sadamate sissesõiduõpetused. Igaks juhuks, kui ilm peaks sandiks keerama, olin läbi töötanud ka Hollandi sisevete mast-püsti-teekonna kaardi ja Kieli kanali reegleid selgitav brožüüri. Sellegipoolest magasime laiskusest ja otsustusvõimetuset maha õige jõesuudme Hollandi sisevetele keeramiseks ja arvasime, et võime ka Maasi jõge pidi üles Rotterdami sõita. Maasi jõe suue ehk Port of Rotterdam on aga Euroopa suurim sadam, tõeline kollide pesa, kus tuhandeid merekonteinereid kandvad laevad lakkamatult sisse-välja rühivad.

Äratasime Maasi jõe suudme lähedal oma pusserdamise ja askeldamisega tähelepanu. Nimelt sai meil vist kütus otsa või mootor jupsis (tagantjärgi on mõlemad võimalikud, aga kahtlustan siiski esimest), nii et jäime 17m peale ankrusse ja poisid käisid võid jullaga kaldalt kütust. Rannas oli laine nagu Ristnas, kusjuures tuult üldse polnud, ja mõlemad said läbimärjaks. Hoovus oli tugev ning tagasitee, oletan et vähem kui pool miili, võttis neil aega umbes tund. Kohalik loots palus meil raadio teel endale järgneda, et suunata meid esimesse ohutusse sadamasse. Õhtu oli hämardumas, meie ees sõitis üks lootsilaev ja järel teine. Kambüüsis valmis õhtusöök. Mina suhtlesin lootsidega ja tekil arutasime isekeskis, et kus olid need kirjad või märgid, mis keelasid väikelaevadel sellest jõest sisse keerata! Lõpuks võttis tollilaev meie karjatamise üle, palus järgneda politseisadamasse ning endale poordi tulla. Tegime nagu kästud, abivalmis tollitöötajad mõistsid meie kohmakat manööverdusvõimet ja aitasid igati turvaliselt kinnituda. Ja siis selgus, et tegu oli vaid rutiinse kontrolliga! Põhjalikult meie dokumendid üle vaadanud, selgitasid nad Maasi jõe hoovusi ja arvasid, et meie nõrgavõitu mootoriga on seal päris raske toimetada. Aga midagi seadusevastast me teinud ei olnud. Päike oli juba loojunud ning tollitöötajad said politseilt meie jaoks loa nende sadamas ööbida. Baby onboard mõjub kõigile. Sadamamaksu seal polnud ning ülejärgmisel päeval, olles vahepeal rongiga Rotterdamis käinud, jätkasime teekonda.

Ülejärgmiseks hommikuks jõudsime Borkumi sadamasse, meid ootasid ees käsitsiehitatud pikad looklevad plasttünnidel sammelduvad ujuvkaid, mille laudadest võis iga hetk läbi astuda, roostetava tehnika hunnikud, niitmata hein ja magus-mõrkjas õitsva kibuvitsa lõhn. Enne kui sadamahoonesse välja murdsime, lehvis mastis juba Eesti lipp.

Sadam oli kõrgete mastidega jahte täis, seega sõitsime julgelt sisse ja kinnitasime end esimese sobiva kai külge. Pärastlõunal algas mõõn. Mõnel kaikohal ilmus nähtavale mudane merepõhi, ka meie jäime kiiludele kinni. Paari tunni pärast, tõusuvee alguses, paistsid sadamasuus neli masti, kes üritasid sisse pääseda, aga olid kõik erinevate liivaküngase otsa kinni sõitnud. Möödatuhiseva kiirlaeva lained päästsid mõne jahi lahti ja lasid sadamasse sõita. Mõni teine pidi veel tõusu ootama. Hiljem teiste purjetajatega juttu tehes selgus, et enamikel jahtidel oli ka keresse tõstetav kiil või kaks kiilu all.

Ees ootas paar päeva tugevat vastutuult Põhjamerel. Sõbralikest hollandlastest kainaabrid julgustasid meid teekonda jätkama saarte ja mandri vahel. Kaardi järgi on seal enam-vähem kõik roheline ning nende roheliste aasade vahel looklevad jõed. Roheline värv merekaardil tähendab mõõna ajal kuivaks jäävat ala, kus sügavusemärgid asenduvad kõrgusemärkidega tähistades kõige madalama veeseisu aegset kõrgust. Selle seiklusmängu lahendamise valem on järgmine: vaatad loodete kalendrist veeseisu taseme tõusuajal, lahutad sellest ära kaardil näidatud kõrguse ja oma süvise ja anna minna! Saartetagust teekonda alustatakse tõusuveega, sõidetakse niikaugele, kui süvis lubab, kinni jäädes vistakse ankur välja ning ootakse vee tõusmist. Suur osa laevateest ehk neist jõgedest on punaste-roheliste toodritega kenasti märgistatud, aga kõige madalamates kohtades, saarte keskkohas, kus jõed lõppema kipuvad, ja toodrid mõõna ajal merepõhjas külili lebaksid, on laevatee tähistatud kasevitstega ehk vihtade ja luudadega. Harali okstega vits tähistab punast toodrit ja ilma oksteta või seotud okstega tokk rohelist.

Olime juba paar saaretagust ära sõitnud ning alanud oli mõõn, kui unustasime end hetkeks kaarti vaatama ning sõitsime laevatee paremast küljest välja. Pauh vastu liivaseljandikku ja kohe kinni. Vesi hakkas alanema hämmastava kiirusega, põlvist saadik vees ümber jahi jalutades oli tunne nagu kiirevoolulises jões. Vesi kadus, nähtavale ilmus merepõhi koos rannakarpide ja austritega. Kontrollisin mõõna kõige madalamat aega, milleni oli veel tund, võtsin telefoni ühes ja läksime seenele. Korjasime Mariga ämbritäie sinikarpe ja austreid, mille mõned päevad hiljem õhtusöögiks keetsime. Senikaua hoidsime neid merevees, mida iga paari tunni tagant vahetasime. Laeva poole tagasi jalutades katkestas lämmatavat vaikust tugev tuul ja tõi endaga kiiresti kaasa tõusuvee. Jõudsime veel ankru sügavamale välja viia, nii et kui me põhjast vabaks saime, keerasime nina kanali suunas ning hiivasime ankru. Kogu pärastlõuna jooksul paistis taamal teisigi jahte, kes olid erinevates kohtades kinni jäänud. Mõned neist järgnesid tõusuveega meile, mõni jäi uuesti kinni ning pöördus sadamasse. Pärast siinseid seiklusi tundub, et Väinameres on ikka päris palju vett ja mis veel toredam, see ei kao iga kolmeteistkümne tunni järel ära.

Saarelt saarele hüpates saime looded ja hoovused lõpuks juba päris selgeks. Selle tõestuseks võib lugeda viimasel hetkel tehtud muudatust reisiplaanis ja Spiekeroogilt väljumise edasilükkamist. Pidime arvestama, et lahkume sadamast vahemikus +/- 3 tundi kõrgveest, sest muiud ei pääse me välja ja jõuame Elbe suudmesse tõusu alguseks, et kasutada ära mitmesõlmene pärihoovus. Lahkusime Spiekeroogist ca 3 tundi peale kõrgvett ning lasime tugeval hoovusel end saarte vahelt välja kanda. Merele jõudes nägime saime pisut vastulainet ja taganthoovust, mis veepinna tüütult närviliseks tegi ning pidime seejärel paar tundi vastu hoovust ida poole rühkima. Tõusuaeg sattus päikeseloojangule ning ilm kiskus võrdlemisi ähvardavaks – lämbed, hapnikuta õhusiilud vaheldusid värskendavate jahedate tuulepuhangutega. Karukujulised pilved kerkisid maa kohale. Jumal oli meile armuline ja ähvarduseks see jäigi, jõudime kenasti Cuxhavenisse ning kinnitasime kolmveerand kaks öösel otsad.

Järgmisel hommikul täiendasime varusid ning hakkasime mootorit putitama. Ikka karbuss ja käiguvahetuse mehhanism. Karbuss maha, igasugu kruvikesed lahti ja avastasimegi ühe katkise tihendi. Kohalikust supermarketist O-rõngaste komplekt, juveliiri tööriistad ning üks mure tundus olevat lahendatud. Käigutrossid lahti, õige koha peale pikem polt, vajalik arv seibe ja nailoniga mutrid ning voilà! Tõusuhoovuse 'aken' oli avatud kuni kella poole kaheni, mootorit selleks hetkeks me korda ei saanud ning olime sunnitud arvestama järjekordse hilisõhtuse või öise sõiduga Elbel. Kell oli umbes kümme õhtul, viimased poldid keeras Teet juba taskulambi valgel. Mõned korrad pidime tööd äiksepagide pärast katkestama – kõik oleks lihtsalt läbimärjaks saanud. Roosakasmustja taeva taustal sisenes külg ees hoovust trotsides sadamasse ca 50 jalane Eesti lipu all sõitev jaht Sylvia. Talvitunud Madeiral, sealt toodud Amsterdami ning nüüd edasi teel Eesti poole, meeskonnaks kaks ja pool meest, ehk kaks täiskasvanut ja üks poiss.

Mootor korras, õhtusöök ja tuld Brunnsbütteli poole. 15 nm minna, hoovus tagant tõukamas, mootori jõul ja alul ka eespurje abil kiirus ligi 8 sõlme. Tuul oli täpselt tagant, ilmselt suunas jõesäng kogu Põhjamere enese järgi kokku ja tõstis laine teravaks. Tuul tõusis puhanguti 15m/s, oli pime ja mootor suri korra lihtsalt meie hirmutamiseks välja.
Sylvia oli juba lüüsis ees ootamas ning söandasime sellest mäsust nende juurde peitu pugeda. Lüüsi tulesignaalidest oli võimatu aru saada, seda enam, et minu värskes Kieli kanali manuaalis justnimelt sellist tulekombinatsiooni ei kajastunud. Kuri lüüsivaht nõudis, et väljuksime tuldud teed ja ähvardas politseiga, kapten aga põhjendas käsu eiramist sellega, et meie alusele on selline tegevus ohtlik ja pealegi, meil on baby on board! Lasku aga politseil tulla! Politsei tuli, kuulas meid rahulikult ära ja soovis head koduteed. Lüüsist väljudes oli kell juba neli ning võisime heleneva taeva taustal oma teekonda piki kanalit jätkata. Kanalikollid olid võrdlemisi pisikesed Maasi jõe suudmes nähtutega ja kuigi üle kanali pendeldavad praamid tekitasid alguses küll pisut ärevust, saime peagi aru, et tegu on vaid algelise arvutimänguga, kus tuleb lihtsalt õiget hetke passida, et praamile mitte jalgu jääda. Level kaks saabus siis, kui ühes ülesõidukohas hakkasid kaks praami samaaegselt mõlemalt kaldalt kanalit ületama. Õnneks level kolme ja nelja ei tulnudki.

Teine lüüsimine läks juba lihtsamini. Õhtuks kinnitasime otsad Laboe sadamas. Teades oma piiratud manööverdusvõimet, jätsime jahi esimese kai äärde, kohe muuli taha. Järgmisel päeval tõusis oodatud torm ning jäime päris eesliinile, laine surus meid tugevasti vastu kaid. Hemingway näoga sõbralik vanahärra naaberjahilt laenas paar vendrit ning kinkis kotitäie otsi, mis tema jahile nagunii liiga peened ja lühikesed olid.

Deutschland, auf Wiedersehen!
Olime Saksamaal kokku üksteist päeva. Neli neist veetsime saarelt saarele päevapurjetades ning viis Laboe sadamas kahe tsükloni möödumist oodates.
Lõpuks hakkas juba aitama!

Lahkusime Saksamaalt laupäeva koidikul. Tuul oli juba eelmisel õhtul vaibunud, kuid otsutasime siiski lahkuda pigem hommikul varakult, valges ja puhanuna.

Keskpäevaks motoriseerisime mööda Saksamaa rannikut pilvealuses tuulevaikuses. Merekaardil muude keeruliste sõjaväe harjutusalade, gaasi ja elektrijuhtmete ning gaasiväljade märgitud müstine joon nimega KÜSTE. Eemal tiirutamas suur sõjalaeva sarnane alus küljel selge kiri KÜSTENWACHE. No las ta siis vahib oma Küstet, lasku käia! Koolist oli mul kuidagi meelde jäänud, et piir on saksa keeles Grenze, seega pole mõtet lasta end segada. Mõne aja pärast võttis alus kursi meie katamaraanile ning lasi välja väikse oranži kummika kolme mehega pardal. Sõitsivad juurde, palusivad luba pardale tulla ja soovisivad näha kõiki laeva ning meeskonna dokumente. Täpselt nagu tolles keeltekooli reklaamis: Sis is German boordergaard, vat aar ju sinking about...
Kust tulek, kuhu minek, mis on laeva nimi, mis on kodusadam... Ilmselgelt olid nad üllatunud, kui kuulsid, et suundume otse Gotlandile, see teekond on ju päris mitme ööpäeva pikkune. Nad tõid meie juhtumistevabasse päeva natukegi elevust olles poole tunni pärast uuesti tagasi, sest ühe meeskonnaliikme IDkaart olevat nende andmetel varastatud. Kõik lahenes. Võtsime suuna Taanimaale.

Järgmiseks varahomikuks jõudsime Taani, Møn'i saarele. Kell pool kaheksa kinnitasime otsad tanklakais, täitsime veemahuti, punkerdasime ning käisime kohalikus supermarketis proviandivarusid täiendamas. Kena väike sadam, otse merekiirtee ääres, soovitan. Tore oli vaadata, kuidas selle poole tunni jooksul, mil me sadamas olime, jooksis sadam alustest praktiliselt tühjaks, kõik lahkusid nii vara kui võimalik.

Edasi sõitsime mööda Rootsi lõunarannikut, kui kiirus langes alla 3 sõlme, töristasime mootorit lisaks. Ülejärgmiseks hommikuks jõudsime Ölandi saare idakülje keskkohale. Kogu öö oli tibutanud uduvihma, mis hommikul läks üle tihedamaks sajuks, merel ja taevas 50 halli varjundit. Maabusime Kårehamni sadamas. Pisike nagu Sõru või pigem Kalana, mõned kalakiusamise alused, kaks jahti, pisikesed sõudepaadid ning treilerelamud. Sadamas kalapood ja söögikoht, valik imeline, hinnad talutavad, maitse taevalik. Sadamakapten Stefan äris meile 10 liitrit bensiini isiklikest varudest. Tack så mycket!

Otsad ja Gotlandile! 40 nm järgmise maani, kütusevaru nii ja naa, kui tuult natuke tuleb, saame hakkama, muidu kipub hapuks. Õnneks tuli pärastlõunal päike välja ja mööduvad pilved tõid 6-7m/s tuult, mis lasi vähemasti pool teekonda mõnusasti purjetada. Mis kõige toredam, tuul oli bakstaagist ja võimaldas kursi otse Visbyle võtta.

Jõudsime sadamasse kell 4 hommikul. Otsad kinni, väike hommikuamps merehollandlaste kingitud roosa veini saatel, duššivõtt, piparmündi tee ja magus uni. Päeval linnatuur neile, kes varem polnud käinud, lõuna Munkkällarenis ja kellaviiekohv Läänemere Kirjanike keskuses. Systembolaget, Supermarket, paadipood ja kütus. Olime suvalist peenikest kulunud otsa kasutanud spinnkeri vallina, mis kusagil Taani ja Rootsi vahel saba andis. Mõeldes eesootavale pikale vähese tuulega ülesõidule, tundus otstarbekas uus vall läbi masti ajada. Teet võttis jälle ette raske tee masti, Asko tõmbas ta grootvalliga üles, mina julgestasin genuvalliga. Rootsi sõbrad astusid paadi pealt läbi ja kõrvaltsadamast Wharrami katamaraani pealt saabus üks inglise-soome segapaar meie alust uudistama. Tore õhtu oli, sõidutasime külalised oma paadile tagasi, uudistasime nende Godzillat ning andsime südaöö paiku otsad.
Sadamast välja, spinn üles ja kurss otse allatuult! Ühekerelisel alusel see päris ei käi, aga katamaraanil tõmbad ainult spinni üles ja kima suvalisel 145+ kraadi allatuulekursil! Ümber maanina sõites vaatasin veel tuuleprognoose ja tundus, et kui me piisavalt tõhusalt edasi ei liigu, võime Eesti ranniku all jääda madalrõhulohu kätte. Norrakad lubasid Vilsandile force 9, ehk 24m/s, Eesti Ilmateenistuse prognoos oli leebem, 14 m/s, puhanguti 18m/s. Igal juhul, targem on kasutada ära kena ilm ja kihutada tuhatnelja. Kursimuutus, spinn alla, groot üles, foka lahti. Paari tunni pärast tagasivahetus. Kimasime spinniga puhtas taganttuules ligi 60 miili. Loojangu järel, paarkümmend miili enne Vilsandit, keeras tuul lõunasse ja pidime spinni alla võtma. Siis juhtus ka esimene purjetamisalane apsakas. Millegipärast on sellel jahil üks vöörstaak (tegelikult pole seda vaja ja võtsime juba maha) spinnivallist kõrgemale kinnitatud ja meie kartus, et üks võib teise kläbi närida või teise taha kinni jääda, osutus peaaegu tõeks. Natuke rapsimist ja saime spinni ühes tükis alla. Kuidagi selle käigus keerdus grootvall, mis oli ilmselt liiga lõtv, ümber masti küljes asuva tekivalgustuslambi. Selle saime ka klaariks, aga ei märganud, et grootvalli purjega ühendav seekel oli lahti tulnud ja tõmbasime valli poolde masti. See tähendas, et grooti me enne Sõrut enam üles ei saa. Õigemini, pole mõtet jamada, laine oli ka piisavalt kiigutav ja masti minek ei tunudnud eriti ahvatlev. Aga võibolla pole seda grooti vajagi, kui hommikuks mäsu lubatakse. Foka lahti ja mootor abiks. Kusagil kella poole kahe ajal öösel hakkas Vilsandi majaka tuli paistma – kolm plinki. Mõne aja pärast pakkpoordis 2 plinki – Kõpu! Ja siis kodulõhn, rannaniitude hein segatuna adru ja nõmmliivateega!

Koidukumas tihenesid igas ilmakaares pilved. Kohati paistis Panga pangale päike ja paekivi säras heleda triibuna kreegikarva pilvede taustal. Tavaliselt olen kapteni umbes miili kaugusel sadamast äratanud ja lapsed on põõnanud poole päevani, aga kojujõudmisärevus oli vist kõigi kraevahele pugenud, sest kell 7 oli kogu meeskond ärkvel. Lastele pudru sisse söödetud, täpsustatud ETA 8.45 sõber Adamile teada antud. Välgud siin ja seal, baromeeter püsib üllatavalt paigal, piisku veel ei lange, aga tuul tugevneb. Faarvaatri alguse tooder üles leitud, naviseadmete toide igaks juhuks välja lülitatud. Vana vant juba varem ümber teise vandi keerutet ja maanduseks vette lohisema pandud. Vendrid ja otsad välja, kuniks veel ei saja ning ongi kõik. Esimesed piisad langesid alles siis, kui me juba sadamakõrtsis end soojendasime.

Just reisi viimaste päevade jooksul tekkis meeskonda sisemine rahu, vahikordade rütm oli seljaajju talletunud, oli aega ja julgust vaadata ka mujale kui merele, näiteks raamatusse. Paaril korral oli kõvasti abi kõikidest loetud ümberilmapurjetajate raamatustest ja blogidest. Timing is everything, nagu ütlevad inglased ehk ajastus on kõige tähtsam. Läksime merele siis, kui ilmaprognoos lubas meie meeskonna jaoks sobivat ilma ja olime sadamas, kui me polnud oma võimetes kindlad. Teekond kujunes vaid mõne päeva pikemaks Lennuki, Martha või Nordea samast sõidust. Sellise teekonna suurimad murekohad, mida enne vaid aimasin ja tagantjärele võin kindlalt öelda, ei ole mitte purjetamise ja merega seotud, vaid pigem mootori ning olmega pardal ning manööverdamise ja suhtlusega sadamates.

_________________
Kohtume veel!


Viimati muutis Meerschwein, Reede, 28 Aug 2015 11:57, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Miraaži toomine ehk Woods'i Mirage katamaraan Inglismaal
PostitusPostitatud: Reede, 14 Aug 2015 12:04 
Eemal
Kasutaja avatar

Liitunud: Reede, 15 Okt 2010 11:33
Postitusi: 392
Mõned pildid ka.


Manused:
Faili kommentaar: Pisikesest navigatsiooniveast on lastel palju rõõmu!
!-IMG_7362 (34).JPG
!-IMG_7362 (34).JPG [ 351.04 KB | Vaadatud 7395 korda ]
Faili kommentaar: Inglise kanalis
!-IMG_6339 (11).JPG
!-IMG_6339 (11).JPG [ 292.6 KB | Vaadatud 7395 korda ]
Faili kommentaar: Meremärgistus Ida-Friisi saartel
!-IMG_7362 (37).JPG
!-IMG_7362 (37).JPG [ 145.39 KB | Vaadatud 7395 korda ]
Faili kommentaar: Tavaline muttakinnijäämise sadam, seekord Spiekeroogil
!-IMG_7362 (49).JPG
!-IMG_7362 (49).JPG [ 297.87 KB | Vaadatud 7395 korda ]
Faili kommentaar: Õhtusöögi ettevalmistamine
!-IMG_7362 (36).JPG
!-IMG_7362 (36).JPG [ 292.42 KB | Vaadatud 7395 korda ]

_________________
Kohtume veel!
Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Miraaži toomine ehk Woods'i Mirage katamaraan Inglismaal
PostitusPostitatud: Reede, 14 Aug 2015 13:59 
Eemal

Liitunud: Reede, 14 Mär 2008 08:46
Postitusi: 697
Einoh, nüüd saan aru küll, miks kõik seda katat nähes silmad punnis kohe dekile uudistama ronivad! Äge alus, tore jutt.
Seitse jalga vett kiilu alla!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Miraaži toomine ehk Woods'i Mirage katamaraan Inglismaal
PostitusPostitatud: Reede, 14 Aug 2015 19:59 
Eemal
Kasutaja avatar

Liitunud: Neljapäev, 12 Aug 2010 23:09
Postitusi: 433
Õnnitlused!
Mida baby ise arvas onboard olemisest? Vahel ju suured mehedki muutuvad hädiseks ja hakkavad jonnima.
Panamas on lahtine kajut õigustatud, siin panete klaasiringi ümber?


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Miraaži toomine ehk Woods'i Mirage katamaraan Inglismaal
PostitusPostitatud: Reede, 14 Aug 2015 20:04 
Eemal
Kasutaja avatar

Liitunud: Neljapäev, 22 Sept 2005 22:43
Postitusi: 2559
Asukoht: Tallinn
Võimurid tahtsid lihtsalt seda paati vaadata ;) Mind ple veel sealkandis kontrollitud, ikka omad on need umbusklikud olnud. Saaremaal näiteks ;)

_________________
Buddha oli vist purjetaja:
"Tähtis pole mitte eesmärk, vaid teekond sinna!"


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Miraaži toomine ehk Woods'i Mirage katamaraan Inglismaal
PostitusPostitatud: Laupäev, 15 Aug 2015 08:06 
Eemal

Liitunud: Esmaspäev, 04 Juun 2007 09:27
Postitusi: 928
Asukoht: Tallinn ja Raplamaa
Hea reisikiri!
kirjuta laevast ka, Woodsi asjad peaks olema tegijad.

_________________
+372 52 71 081
Marumeri OÜ
klaasplastist ja vineerist paatide ehitus, remont.
www.marumeri-marumeri.blogspot.com


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Miraaži toomine ehk Woods'i Mirage katamaraan Inglismaal
PostitusPostitatud: Kolmapäev, 19 Aug 2015 10:26 
Eemal
Kasutaja avatar

Liitunud: Teisipäev, 09 Mär 2004 17:02
Postitusi: 688
Asukoht: Kalamaja
Väga vinge!
Kuidas lapsed vastu pidasid?

_________________
-The goal in Life's Journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting "holy shit what a ride!" -autor tundmatu


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Miraaži toomine ehk Woods'i Mirage katamaraan Inglismaal
PostitusPostitatud: Kolmapäev, 19 Aug 2015 14:12 
Eemal
Kasutaja avatar

Liitunud: Reede, 15 Okt 2010 11:33
Postitusi: 392
Tim kirjutas:
Õnnitlused!
Mida baby ise arvas on board olemisest? Vahel ju suured mehedki muutuvad hädiseks ja hakkavad jonnima.
Panamas on lahtine kajut õigustatud, siin panete klaasiringi ümber?


Tänud!
Kirke, see pisem, tundis ennast kogu tee väga hästi, suur kokpit oli tema jaoks igalt poolt piisavalt kõrgete servadega, nii et ta võis seal rahulikult ringi roomata. Hommikuti kiikas kööki (kambüüsi ikka!) ja nõusid häälekalt putru. Vanem, Mari, on juba sünnist saadik mere peal käinud ja eelmisel aastal läbitud 500 nm Hispaania lõunarannikut olid tal hästi meeles. Mõnikord on tal merel natuke paha olla, aga järgmise sadama ootus ja turistiatraktsioonid kaaluvad selle üles. :)

_________________
Kohtume veel!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Miraaži toomine ehk Woods'i Mirage katamaraan Inglismaal
PostitusPostitatud: Kolmapäev, 19 Aug 2015 15:02 
Eemal
Kasutaja avatar

Liitunud: Reede, 15 Okt 2010 11:33
Postitusi: 392
Lugejate soovil ka paadist lähemalt.
Paadi disainer on Richard Woods, Inglise vanakooli mees, kes on peamiselt spetsialiseerunud kodusehitatavate multihullude ehk mitmekereliste paatide disainile. Ta on üks kõvemaid selles vallas.
Olen tema loomingul juba neli aastat silma peal hoidnud. Siiani väga abstraktsete kavatsustega, sest ühtegi sellist, millele hammas peale hakkaks, pole müüki tulnud, iseehitamine on kallis ja väga ajamahukas, tee kui targasti tahes...
Nüüd siis kevadel näkkas. Alul mõtlesin natuke väiksemat, 9,9m Eclipse'i, aga Mirage pakkumine oli lihtsalt selline, millest ei saanud keelduda.

Mirage'i disain on aastast 2001 ja seda konkreetset isendit, kerenumbriga 002 hakati ehitama 2002, veeskamine toimus 2008.
Purjed olid muidu ok, aga rotid olid kusagil maa peal eespurje auklikuks närinud, nii et selle pidime uue ostma, vana läheb sisekujunduseks. Päramootor, 15 hj, autopiloot, Raymarine Wisepilot aju, käsiGPS, tuled, raadio, elektrikemps(!), külmkapp ning piiritusepliit - kõik eluks vajalik olemas.
Manus:
Faili kommentaar: Vaade kokpitti
DSC_0273.jpg
DSC_0273.jpg [ 742.67 KB | Vaadatud 6526 korda ]

Manus:
Faili kommentaar: Eespoolt masti
DSC_0274.jpg
DSC_0274.jpg [ 749.6 KB | Vaadatud 6526 korda ]

Ostsime paadi ikkagi toorikuks, nii et kõik peale veekindlate kerede, korras taglase, töötava mootori ja basic mugavusvarustuse on puhas boonus. Pärast tuhande miili läbimist võib öelda, et läks isegi oodatust paremini. Kõik toimib, aga minu juveliirisilma jaoks vajab kõpitsemist.

Kõige tähtsam on, et see alus purjetab! kõike ülejäänut on lihtne kohendada. Kruiisikatamaraaanide üks põhilisi hädasi kipub olema liiga madal bridgedeck, mille tõttu hakkab laine vastu silla põhja paugutama. Nordeal, ja Lagoonidel üldisemalt, on sellega kohe päis halvasti. Woods'i katamaraanidel aga on piisavalt kõrge ja avatud sild, nii et sellega pole mingit muret. Vahe (tean, kuna olen proovinud mõlemat) on nagu öö ja päev.


Manused:
Faili kommentaar: Nädalavahetusel Soelas (kliki pildile, siis näed õigetpidi!)
DSC_0277.jpg
DSC_0277.jpg [ 804.85 KB | Vaadatud 6526 korda ]
Faili kommentaar: Vaadake, kui kõrge bridgedeck! (kliki pildile, siis näed õigetpidi!)
DSC_0272.jpg
DSC_0272.jpg [ 820.46 KB | Vaadatud 6526 korda ]

_________________
Kohtume veel!
Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Miraaži toomine ehk Woods'i Mirage katamaraan Inglismaal
PostitusPostitatud: Neljapäev, 27 Aug 2015 20:03 
Eemal

Liitunud: Esmaspäev, 03 Okt 2011 18:36
Postitusi: 282
Käisin ja vaatasin ka lähedalt üle, näpuga ei katsunud. On irl suurem, kui piltidelt paistab. On ikka äge pill küll ja kui palju vaeva näha, saab kindlasti väga äga asi. :D


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Miraazhi toomine ehk Woods'i Mirage katamaraan Inglismaa
PostitusPostitatud: Kolmapäev, 09 Sept 2015 23:28 
Eemal

Liitunud: Reede, 17 Juul 2009 23:20
Postitusi: 84
Asukoht: Tallinn
Lugesime ja nautisime Viljariga Su kirjutist kohe kui selle postitasid. Aitäh huvitava ja kasuliku jutu eest :)
Olles nüüd suurema osa samast teest vastupidi läbinud saan vaid lisada, et ses mõttes hea, et te Hollandi sisevetele ei tulnud, et mast-püsti-teekond on küll paljudele jahtidele sobiv kuna sillad käivad lahti ja katamaraanil ei oleks ka süvisega probleemi (me oma 1,8-ga oleme ikka põhja puudutanud nii mõnelgi korral), aga mitmes kohas on sillapostide vahe alla 10m ja mõnes kohas vist isegi ainult 7m.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Miraazhi toomine ehk Woods'i Mirage katamaraan Inglismaa
PostitusPostitatud: Neljapäev, 10 Sept 2015 07:35 
Eemal
Kasutaja avatar

Liitunud: Reede, 15 Okt 2010 11:33
Postitusi: 392
Britt kirjutas:
... ses mõttes hea, et te Hollandi sisevetele ei tulnud, /.../ mitmes kohas on sillapostide vahe alla 10m ja mõnes kohas vist isegi ainult 7m.


Tere Britt, hoian su blogil ikka ka silma peal. :)
Tõepoolest, kirumist oleks sisevetel ilmselt palju olnud. :) Muuseas, üks käändkiiluga Southerly kapten, keda me Borkumis kohtasime, rääkis, kuidas tema Hollandi sisevetel enne sildu kiilu ankruna kasutab. Laseb lihtsalt põhja kinni ja siis on hea silla avanemist oodata. :)

_________________
Kohtume veel!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Miraazhi toomine ehk Woods'i Mirage katamaraan Inglismaa
PostitusPostitatud: Neljapäev, 10 Sept 2015 10:15 
Eemal

Liitunud: Reede, 17 Juul 2009 23:20
Postitusi: 84
Asukoht: Tallinn
Meerschwein kirjutas:
Muuseas, üks käändkiiluga Southerly kapten, keda me Borkumis kohtasime, rääkis, kuidas tema Hollandi sisevetel enne sildu kiilu ankruna kasutab. Laseb lihtsalt põhja kinni ja siis on hea silla avanemist oodata. :)

He-he, selle peale poleks tulnudki :) aga sildade avanemise ootamiseks näikse jah erinevaid lähenemisi olevat - mõni sõidab kohale ja jääb ootekai juurde (me ka tavaliselt nii teind), mõni teeb kanalil ringe kuniks sild avaneb, mõni tuleb kui vähegi võimalik, kellegi teise sabas ja täpselt sellisel kaugusel, et esimene jõuab avamise ära tellida ja siis ise jõuad kohale selleks ajaks kui sild juba avanema hakkab.

Ja Southerly ja muudki käändkiilulised näikse siin küllaltki levinud alused olevat, aga palju on ka igasuguseid kahekiilulisi. Kui süvisest juttu tuleb, siis meie B31-te vaadates aetakse silmad ikka üllatusest suureks, et sellisel väiksel jahil 1,8 süvis. Siinkandis pigem 1,2-1,3 levinud.

Olete oma alusel juba miskit suuremat parandanud/arendanud ka? Kas jõudsite veel Eesti vetest suve jooksul kusagil sõitmas ka käia? Igatahes palju-palju õnne veel takkajärgi!!! ja kirjuta ikka edasi kuidas elu edeneb. See ikka piisavalt isesorti ja huvitav alus, mille käekäigust on eriti põnev kuulda.


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 13 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 8 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group