Natukene nõuannet raudkere asjus, kui tohib. Ehk on abiks.
Töötades 1975 aasta paiku Tartu raudlaevadel, siis väljaõppinud laevakerede keevitaja selgitas, et kere augule paika pannes ei tohi see olla ülekattega tehtud, nagu autodel!

Sinna vahedesse jääb niiskus alles, ei kuiva välja. Samuti ei saa ka värvida. Seega ainult serv- serva vastu!!
Veel killuke enda kogemuste pagasist:
Tartusse toodi vist 1965. aasta paiku Saksast trofeena saadud 3mm. paksuse needitud ja tsingitud kerega kiiljaht Joosep Toots. Kaared olid vist tsinkimata raudvinklist, laia küljega vastu kere plekki. Ühe plaadi vahetusel (mõlk) selgus, et kaarte alt oli kere poole õhemaks roostetanud... Ehkki väliselt oli kõik väga korras... Paari aasta pärast tekkisid pisilekked. Veel paar aastat pikendati jahi elu klaasriide ja epovaiguga.
See oli üldse õnnetu jaht- raudlaev, ehitatud puulaeva projekti järgi. Vist seepärast Tallinnast see kiirelt ära antigi. Raudlaeva (jahi) veealune osa peab olema tunduvalt maokam, et oleks küllaldane vabaparras... Ka laiem võinuks see olla... Joosepil hakkas juba viieteistkümne kraadise kreeniga vesi lahtisesse kokpitti tulema, nii paari ämbri kaupa. Ja laine oli vaid poole meetri juures. Kunagi idanaabri ajakirjas Katera i Jahtõ Vene ja Uus- Meremaa konstruktorid selgitasid neid asju... Ferro- tsement jahil näiteks peaks magu olema veelgi suurem, aga hädapärast pidi raudjahi projekt ka sobima. Niisiis, uue ekspeditsioonijahi (tulevase Bellingshauseni) maokus on väga vajalik just ülaltoodu tõttu!

Mulle teeb aga muret selle laeva groot- ja besaanpurje masti sisse kerimise süsteem. Väga mugav tavaoludes, aga kuidas siis, kui veepritsmed purjele jäätuvad? Muidu ei teaks karta,aga vana Hai jahiga olen varakevadel Peipsil näinud jäätuvat purje alaosa.
Päikest!