KIPPER.EE

Olen vaadanud omale esimest purjekat ja need plastist kered on küll elegantsed ja vajavad vähe hooldust aga kuidagi ei tundu nad turvalised kuskile kividesse lasta või talvisel ajal suuremate jäätükkide vahel seigelda.

Välismaa foorumites alumiiniumi kiidetakse, samas siin lähipiirkonna müügikuulutusi vaadates alumiiniumkerega purjekaid liigub ikka üsna harva. Veidi uurimistööd tehes on nende värvimine keerukas (või lausa mõttetu) ja nende kallal midagi tööd tehes on juba spets alukeevitust vaja. Samas terasest purjelaevu ikka turul liigub ja see tundub selline nö. "igamehe" materjal kui relakas ja keevitus olemas on, ent rooste küsimus tundub selle materjali nõrgim koht.

Eestis väga pole näinud terasest purjekaid liikvel, aga äkki on kellegil isiklikku praktikat, kui töömahukas ja kallis sellise circa 10-12 meetrise teraskerega purjeka ülal pidamine on? Kui seespoolt korralik töö siis väljaspoolt igal teisel-kolmandal aastal lihv ja värv uuesti peale?

Teemast veits mööda.. Sai omale soetatud pildidl olev VDS 34ft teraskorpus tulevaseks pallitiiruks, sama "igamehe materjali" silmas pidades. Rooste vast polegi probleemiks kui saad nullist alustada ja tänapäevaseid värve kasutada, pigem see vanemate terasjahtide viletsa hoolduse probleem. U torus palju ylevaatlike videosid a`la "sailing emerald steel" jmt, milles pöhjalikult juttu hoolduskulutusdest, remondist jne.
Lyhidalt VDS 34ft korpus (sh joonised) on saadaval, privaadis täpsemalt kui peaks huvi olema.

_________________
mente et manu

Väga ilus isend see 34 jalane, kõlab nagu huvitav projekt! Mis Sa n.ö. meresõidukaaluks plaanid talle saada koos kõigi kellade ja viledega - 5-7 tonni vahel midagi? Kiilu ja kere kuju järgi paistab kiirem-kergem jaotus, suure purjega ilmselt saab hästi lippama.

Otsin ka midagi sellelaadset, küll võimalusel täiskiiluga ja raskemat (1/1 või ala 10meetrit/10tonni vahemikus) n.ö. matkapaati. Võidu ei plaani sõita, tahaks, et käituks rohkem nagu "raudteel" ja et laseks (omade kompromissidega) peksleval merel rohkem rahus olla aeglaste-sujuvate liigutusega.

Mulle endale tundub, et esimene värvimine seespoolt on teraskerel kõige kriitilisema tähtsusega, kui see õieti ja hästi kohe tehtud, siis on ka 30 aasta pärast laev nagu uus (kui väljast pidevalt hooldatud)?

Miks peab aluse kividesse laskma?
Plastiga saab jäätükide vahel liigelda, kui ei ole korpuse küljest välja ulatuvaid andureid või pole vaevaks neid alaliselt uuendada.
Alumiiniumi värvimises ja keevitamises pole midagi erilist. See, et kogu küla plastiga purjetab ei tähenda, et alumiinium halvem oleks.. see lihtsalt kohaliku küla vaade.
Kui alumiinium lastud juba keevitamist vajavasse korrosiooni, siis pole seda enam mõtet taastada.
Terast on vist mõistlikum pritsida sobiva substraadiga ja siis 0st värvida.. tööstuses on välja mõeldud merelise keskkonna jaoks standart cm5 marine paint class... igal erineval värvitootjal erinevad lahendused. Terasele mõistlik tsinki ka külge keevitada.
Teras võib ka trikke teha roostetamisega.. pritsimisega leiab need kohad ülesse.

_________________
www.vanasukeldumine.ee

Natukene nõuannet raudkere asjus, kui tohib. Ehk on abiks.
Töötades 1975 aasta paiku Tartu raudlaevadel, siis väljaõppinud laevakerede keevitaja selgitas, et kere augule paika pannes ei tohi see olla ülekattega tehtud, nagu autodel! Sinna vahedesse jääb niiskus alles, ei kuiva välja. Samuti ei saa ka värvida. Seega ainult serv- serva vastu!!
Veel killuke enda kogemuste pagasist:
Tartusse toodi vist 1965. aasta paiku Saksast trofeena saadud 3mm. paksuse needitud ja tsingitud kerega kiiljaht Joosep Toots. Kaared olid vist tsinkimata raudvinklist, laia küljega vastu kere plekki. Ühe plaadi vahetusel (mõlk) selgus, et kaarte alt oli kere poole õhemaks roostetanud... Ehkki väliselt oli kõik väga korras... Paari aasta pärast tekkisid pisilekked. Veel paar aastat pikendati jahi elu klaasriide ja epovaiguga.
See oli üldse õnnetu jaht- raudlaev, ehitatud puulaeva projekti järgi. Vist seepärast Tallinnast see kiirelt ära antigi. Raudlaeva (jahi) veealune osa peab olema tunduvalt maokam, et oleks küllaldane vabaparras... Ka laiem võinuks see olla... Joosepil hakkas juba viieteistkümne kraadise kreeniga vesi lahtisesse kokpitti tulema, nii paari ämbri kaupa. Ja laine oli vaid poole meetri juures. Kunagi idanaabri ajakirjas Katera i Jahtõ Vene ja Uus- Meremaa konstruktorid selgitasid neid asju... Ferro- tsement jahil näiteks peaks magu olema veelgi suurem, aga hädapärast pidi raudjahi projekt ka sobima. Niisiis, uue ekspeditsioonijahi (tulevase Bellingshauseni) maokus on väga vajalik just ülaltoodu tõttu! Mulle teeb aga muret selle laeva groot- ja besaanpurje masti sisse kerimise süsteem. Väga mugav tavaoludes, aga kuidas siis, kui veepritsmed purjele jäätuvad? Muidu ei teaks karta,aga vana Hai jahiga olen varakevadel Peipsil näinud jäätuvat purje alaosa.

Päikest!

_________________
Muutuv muutuvas. Positiivsus on oluline.