Panen siis siia väljavõtte Mart S piiblist.
17.6. DEVIATSIOONI MÄÄRAMINE
Deviatsiooni suuruse määramine toimub kompassi- ja magnet peilungi võrdlemise teel, kusjuures peilungite vahe võrdub deviatsiooniga. Kui kompassipeilung on magnetpeilungist väiksem, siis on tegemist ostideviatsiooniga (kompassimeridiaan suundub magnetmeridiaanist deviatsiooninurga võrra osti poole) ja vastupidi, kui kompassipeilung on magnetpeilungist suurem — westideviatsiooniga.
Deviatsiooni määramise meetodeid on palju. Siinjuures vaadeldakse ainult neid, mis on käsutatavad jahtidel.
Enne deviatsiooni määramisele asumist tuleb jaht seada täielikku mereretke olukorda, s. o. kogu varustus, eriti raudesemed olgu asetatud oma õigele kohale.
Samuti tuleb kontrollida, kas peilingaator ja kompass on täiesti korras. Deviatsioon määratakse harilikult 8 peakursil. Enne kui vastaval kursil sõites peilima asuda (s. o. kompassipeilungeid võrdlema mingisuguse magnetpeilungiga), tuleb laev hoida kursil 4. . . 5 minutit, et võimaldada laevaraual (raudosadel) selle kursi järgi ümber magnetiseeruda. Kui laeval või suuremal jahil on rohkem kui üks kompass, siis määratakse peakompassi deviatsioon peilungite järgi, roolikompassi deviatsioon aga magnetkursi ja roolikompassi kursi võrdlemise teel.
Peilimisandmed on soovitatav koondada alltoodud tabelisse: (tabelit ma trükkima ei hakka aga)
Lahtrisse 1 kantakse peilitavate esemete magnetpeilungid, lahtrisse 2 kompassipeilungid, mis saadakse tegelikul peilimisel. Nende kahe lahtri väärtuste vahe annab peakompassi deviatsiooni (lahter 3). Lahtrisse 4 kirjutatakse peakompassi kursid, mis olid laeval peilimiste ajal. Peakompassi kurss + peakompassi deviatsioon (lahtrid 3 ja 4) võimaldavad määrata magnetkursi (lahter 5). Lahtrisse 6 märgitakse roolikompassi kursid peilimiste ajal. Lahtrite 5 ja 6 vahe annab roolikompassi deviatsiooni.
Deviatsiooni määramise ajal ei tarvitse kõiki lahtreid korraga täita. Esijoones täidetakse lahtrid 1, 2, 4 ja 6. Lahtreid 3 ja 7 võib täita hilisemal arvutamisel.
Kui jahil on ainult üks kompass, siis piisab tabeli esimesest neljast lahtrist.
Deviatsiooni määramine liitsihi järgi. Kõige lihtsam on deviatsiooni määrata liitsihi märkide järgi: võetakse nende märkide tõeline suund (mis tähtsamatel liitsihtidel on antud kaardil) ja muudetakse see kohaliku variatsiooniga magnet-suunaks (peilungiks). Kui rannal pole erilisi liitsihi märke, siis võib neid sinna ise ajutiselt püstitada mis tahes nähtavate varraste näol. Püstitatud märkide magnetsuuna (peilungi) leidmiseks tuleb maal asetseva kompassiga kindlaks määrata nende liitsihi peilung. (Pirita rajoonis oleksid liitsihi märkidena käsutatavad kahe jahtklubi lipumastid, mille magnetpeilung on 143—323°.) Deviatsiooni määramise kiirendamiseks ja suurema täpsuse saavutamiseks on mõnedes sadamates välja pandud erilised «deviatsiooni märgid». Need on sellised liitsihid, kus mitu esimest liitsihi märki annavad ühe tagumise märgiga erinevad magnet- (tõelised) peilungid. Kuna liitsihte on palju, siis saab siin deviatsiooni määrata ühel kursil mitu korda (mitme liitsihi järgi). Võttes leitud deviatsioonidest keskmise, saadakse resultaat, kus pole karta juhuslikke eksimusi.
Et deviatsiooni määramisel vältida asjatut ajakulu ja kursside kordumist, on soovitatav ette näha kursside järjekord, millega läbitakse liitsiht (joon. 17.23) (seda ma ilma palumiseta lisama ei hakka)
On laev (jaht) merekorras ja kõik eeltööd tehtud, siis sõidetakse ettenähtud järjekorras peakurssidega üle liitsihi (arvestusega, et laev on enne liitsihile jõudmist 4....5 minutit vastaval kursil) ja peilitakse iga kord liitsihi joonel olles märke. Kuigi teoreetiliselt peaks laev peilimise ajal asuma täpselt ettenähtud kursil, pole sellest paarikraadisel kõrvalekaldumisel praktiliselt olulist tähtsust. Tuleb vaid silmas pidada, et laev oleks püsivalt kursil ja et juhul, kui teise kompassi deviatsiooni määratakse magnetkursiga võrdlemise teel, märgitaks täpselt üles laeva kurss peilimisel. Kompassipeilungid ja -kursid märgitakse tabelisse ning . arvutatakse siis 8 peakursi deviatsioon.
Deviatsiooni määramine vastastikku peilimise teel. Kui jaht j asub jões, kanalis, sadamas või kalda lähedal, kus on sügav vesi, võib deviatsiooni edukalt määrata allkirjeldatud viisil. Üks peilkompass paigutatakse maal mingile alusele ja vajalikule kaugusele laevast (2. . . 3 laeva pikkust) ning maal asuvaist raudesemeist. Nüüd peilitakse ühel ajal maalt laevakompassi ja laevalt maakompassi. Laevalt saame kompassi-, maalt magnetpeilungi. Nende vahe on deviatsioon. Laev pööratakse kõikidele soovitud kurssidele kas ankrul olles või käigul. Üheaegseks peilimiseks lepitakse enne kokku signaalide suhtes. Kui laev on 4 . . . 5 minutit vastaval kursil püsinud, toimub vastastikune peilimine. Mõlemad peilungid kirjutatakse vastavas järjekorras üles ning hiljem neid võrreldakse.
Deviatsiooni määramine kauge eseme peilungi järgi. Kui puuduvad liitsihi märgid ja vastastikku peilimise võimalus, kuid silmapiiril on kolm navigatsioonilist eset, siis võib deviatsiooni määrata ka järgmiselt. Laev pannakse ankrusse (ketti võimalikult vähe merre anda) ja määratakse ta täpne asukoht esemetevaheliste nurkade abil. Edasi võetakse merekaardilt laeva asukohast mis tahes kaldamärgile tõeline peilung ning
muudetakse see kohaliku variatsiooniga magnetpeilungiks. Laeva kohapeal 8 peakursile pöörates ja peilides saadakse kompassipeilungid. Magnet- ja kompassipeilungite vahe annab deviatsiooni.
Kui pole võimalik laeva asukohta kaardil nurkade järgi määrata, siis võib võtta ka 8 peakursil kompassipeilungid ja määrata nende aritmeetilise keskmise. Deviatsiooniteoorias tõestatakse, et see kompassipeilungite keskmine võrdub magnetpeilungiga. Kompassi- ja magnetpeilungi võrdlemine annab deviatsiooni.
Kui ankrus olles on jahi soovitaval kursil hoidmine hoovuse, tuule või lainetuse tõttu raskendatud, siis praktiseeritakse tihti veel alljärgnevat võtet. Kaldal hästi nähtavad esemed (üksik puu, kirikutorn) võetakse liitsihiks, mille tõeline või magnetpeilung pole teada ning määratakse siis deviatsioon eelkirjeldatud liitsihi meetodil, kusjuures liitsihi magnetpeilung võrdsustatakse kaheksa peakursi kompassipeilungi aritmeetilise
keskmisega.
Deviatsioonitabeli koostamine. Kui kaheksal peakursil on devitsioon peilungite järgi määratud, siis tuleb koostada deviatsioonitabel s. t. määrata deviatsioon ka vahepealsetel kurssidel — kas 10 või 15 kraadi tagant.
Jahtide juures võib selleks edukalt käsutada graafilist võtet. Võetakse millimeetripaber ja tõmmatakse selle keskel ülalt alla sirge (algpunktiga N), mis jagatakse osadeks: 15°, 30°, 45° (NE), 60° jne., kuni 360° (N). Mõõtkava valik on vaba, kuid lihtsaim on käsutada mõõtkava 1 mm = l°. Nüüd märgitakse peilimisel saadud deviatsioonid vastavatele kurssidele (8 pearumbi), paremale poole püstjoonest E- ja vasakule W-deviatsioonid. Mõõtkava tuleb seejuures valida vastavalt deviatsiooni maksimumile.
Kui suurim deviatsioon on alla 10°, siis selgema diagrammi saamiseks võib 5 mm või isegi 1 cm lugeda võrdseks 1 kraadiga. Kui paberile on märgitud 8 punkti, mis vastavad 8 peasuuna deviatsioonidele, siis, ühendades need punktid sujuva kõveraga, saadakse nn. deviatsioonikõver. Selle kõvera kauguse järgi püstjoonest määra takse deviatsioonid vahepealsetel kurssidel kas iga 10 või 15 kraadi tagant ja kantakse deviatsioonitabelisse (joon. 17.24 Nagu enne.).
On selge, et puitkerega ja pliikiiluga jahtidel, kus puuduvad ka muud kompassinõela mõjutavad raudosad, deviatsiooni ei esine See aga ei tähenda, et jahtide kompasside deviatsiooni määramisele ei pruugi pöörata tähelepanu, sest peaaegu igas jahis, kui mitte kere osas, siis varustuse hulgas leidub alati raudesemeid. Seepärast on vaja igal juhul enne pikemat merematka määrata deviatsioon. Kui aga jahil on raudkere, raudkaared, malmkiil või abimootor, siis võib deviatsioon mõnel kursil osutuda niivõrd suureks, et kompass lakkab töötamast (hakkab jahi kursi muutmisel «kaasa jooksma»). Seepärast on soovitatav suure deviatsiooni (üle 12°) korral mitte piirduda ainult deviatsiooni määramisega, vaid lasta see asjatundjal (deviaatoril) ka kompenseerida.
Raudkere või -kaartega jahtidel tuleb suure kreeni korral arvestada veel võimalikku nn. kallakdeviatsiooni, mis võib tunduvalt erineda antud kursi tavalisest deviatsioonist. Tugeva külglainetuse korral N — S või nende lähedastel kurssidel hakkab kompassikaart sel puhul «jooksma», takistades kursi hoidmist. Suurematel jahtidel, kus kompassi alus (naktaus) on varustatud vertikaalmagnetitega, on võimalik kallakdeviatsiooni hävitada, väiksematel jahtidel tuleb antud olukorras sõita kahekordistatud ettevaatlikkusega.
|