Siin kõik kenasti ära öeldud. AGA on üks ja KÕIGE SUUREM probleem: meil ei ole pädevaid koolitajaid ja veel vähem eksaminaatoreid. Õigemini neid on aga paljud või enamus sellega ei tegele. Ning siit algabki kogu see jama pihta. Ning ma ei räägi hetkel mootorlaevadega sõitmisest, sinna alla läheb minu jaoks põhjusmõtteliselt kõik mootorpaadindus, mis on pikem kui 10 meetrit ja raskem 10 tonni. Olgu see mõõt siis 12 meetrit aga purjekate puhul ei ole mitte mingit vahet, on see
purjekas 12 või 30 meetrit pikk! Vast
40-meetrine superjaht on natuke "üle mõistuse" ja see on tõesti aparaat, kus peab olema Herkki oskused ka sadamas manööverdamiseks aga
super-maxi on kõige tavalisem purjekas, lihtsalt tavapärasest
natuke pikem/kõrgem/sügavam!
Mootorpaadiga kui aeglasel kiirusel juhitamatu aparaadiga on suuremaga raskem sõita, sest tuuletriiv ja gabariidid on meeletud, siis purjekatega on asi tegelikult risti vastupidi: mida väiksem ja kergem, seda raskem on tegelikult seda oskuslikult ohjata! Muidugi vajab suurem mingit praktikat, selel vastu ei tahagi keegi vaielda, aga natuke mõttetööd, kogemust ja ohutus paigas käiguproov ning 50 jalga ja 15 tonni ajad millimeetriga paika ka kõige kitsamasse pilusse, kusjuures samasse auku mingi 5-meetrisega liginemine oma hädise päravurriga, olematu santeki laiuse, sittade knaapide jms võib olla väga triki! See on nüüd sõidutehniliselt, sest sellest saab vast ka kõige lollim riigiametnik aru, et suurem/raskem/tugevam/kallim/parem/täiuslikum on merel igal juhul ohutum.
Aga mis on Eesti õppes puudu: kogemused. Matkamise/reisimise ja elukogemused. Suure laeva mehel on töökogemus ja enamusel purjetajatel võidusõidukogemus aga need on asjad, millega pole suurt midagi teha. Alustagem suurte laevade meestest: tore ja mõnus on õpetada ja "nõuda" selliseid vidinaid, mida mitte keegi neist pole oma raha eest oma veesõidukile soetanud. Ning kus nende mereelu käib
by the book, vastuvaidluseta. See pole paha, see on paratamatus. Sõidutehnilised ja navigatsioonilised teadmised/oskused on paigas aga puudu on mentaalne kogemus. Kui suure laeva mees on aga ka ise kõva purjetaja/motoriseerija, matkaja jne, on tegu muidugi eriti kõvade meestega! Neid on ja neid saab ka nimeliselt välja tuua, sest neid polegi palju!
Mis on minu arust väikelaevajuhi, tegelikult on jumala poohui see mõiste "juht",
merel käija kõige olulisem oskus: MÕTLEMINE! See puudutab absoluutselt kõike alates juhtimisvõtetest kuni proviandi nimekirja koostamiseni aga ka selleni, et roolimehel oleks pimedas ninaees plotter, kuskohast siis iseennast kontrollida... Kardinaalid/lateraalid ja traali tulede värv on üks ja väga väike osa, see on paari minutiga selgeks õpitav osa kogu meresõidust. Kuid mõtlemine tuleb kogemusega - ELUkogemusega. Ma julgen tõsimeeli väita, et enne "kapteniks" hakkamist (mitte segi ajada saamisega!) peab ilmas natuke elama, lapsi kasvatama, midagi muud juhtima, midagi organiseerima jne ehk peab olema kogemusi. Kõige sitemad "kaptenid" on need, kes oskavad "delegeerida" ehk "tehtagu ja mindagu" aga endal on algatus- ja/või organiseerimisvõime nullilähedane, mõtlemise kiirus külmunud kahepaikse oma jne. Või on muud isikuomadused sellised, et ta lihtsalt ei sobi Kapteniks, küll aga näiteks roolimeheks. Või strateegiks või navigaatoriks jne. Või lihtsalt
deck-handiks.
Kõige lihtsamalt: mina usaldaks peaaegu kinnisilmi kottpimedas öisesse üksikvahti missioonil käinud sõjaväelase, kes suudab ennast
sundida ärkvel olema, suudab olla tähelepanelik, saab aru enda ümber toimuvast jne aga mistahes kõvade lubadega uimast itimeest ei laseks ilma oheliku ja kontrolliva silmapaarita üksinda kokpittigi. Ühele on võimalik teha selgeks meresõidu olulised põhitõed umbes-täpselt 5-10 minutiga, testitud!, ja teisele võidki rääkima jääda... Ning nagu osad sõdurid, olles enne küll läbinud igasuguse psühholoogilise kontrolli, eritreeningud ja raske väljaõppe, põlevad reaalses sitas olukorras sekundiga läbi, nii põlevad läbi ka enamus "kapteneid". Sest merel käimine ja "rahu" kaitsmine ei erinegi väga omavahel: kogu aeg tahab keegi sind ära tappa ja ellu jäämiseks pead olema tark, kaval ja tähelepanelik! Seda kõike mingite etteantud mängureeglite piires aga nagu "vaenlane" ei mängi kunagi mängureeglite järgi, et tee seda ka Emake Loodus.
Aga kuhu auku käib Eestis nii riiklik kampaania (sisaldades veemiilitsate ruigamist etc) kui ka väikelaevajuhi õpe: paber teeb ka debiilikust Kapteni! EI TEE!
Omad tugevused ja nõrkused on selle staaži peale mõlemal. Olen ka oma ihusilmaga näinud vana merekaru kes suure laeva suutis kasvõi nõelasilmast hoovuste ja tuuletriividega läbi viia, aga 15m kaatri peal osutus harjumuste tõttu üsnagi abituks.
, siis kõige esimene valik piiratud rahaliste võimaluste juures on muidugi 
