JoosepK kirjutas:
Võõra raha lugemist kah üldiselt viisakaks ei peeta.
See on ALATI kahepoolne tegevus! Kui ühel pool on õigus (ja see on küll paratamatus aga lugemine ikkagi) sinu raha lugeda, on ka teisel poolel sama õigus.
Järgmine: üldiselt ei peeta ka eputamist viisakaks. Seekord on paras eputamine sõnastuses sees. Ning eputatakse laste ees, kes ikkagi juba teavad suisa erialaliselt eputamise aluse väärtust.
Jne.
Lisaks: kui sa ei taha, et sinu raha loetakse, ära võta mitte kunagi mitte ühtegi rahanumbrit väärtuses "suhu". Ehk mitte kunagi ära räägi/kirjuta rahast numbriliselt ja ära luba iseendast seda ka hagijatel kirjutada. Aga see on peaaegu võimatu, kui ise oled tagasihoidlik aga edukas, märkavad seda teised täiesti heast südamest ja ikkagi kistakse kogu elu avalikkuse ette. Koos numbritega - ja siis on juba lumepall veerema läinud. Kui numbrid on piisavalt mõjusad, hakkab kohe tekkima "seisus kohustab"-efekt ja sellest enam välja ei pääse. Ning siis läheb kohe lahti ka paratamatu aga õigustatud "raha lugemine". Ning ka see on igatsetud kapitalismi absoluutne osa, millega lihtsalt
peab leppima. Sest edukus ei ole õigus, see on privileeg, mille on andnud inimesele "ühiskondlik kokkulepe". See on meie riigikord, mida ei ole "teinud" keegi muu, kui kõik inimesed koos. Kui see pool on lõpptulemusena konkreetselt kirjas seadustena, siis teine pool samast "ühiskondlikust kokkuleppest" on kirjutamata pool.
Mina nimetasin seda privileegiks, enamus tahab ja ka siinsamas foorumis muudkui raiub, et edukas olla on
õigus. Privileeg ehk eelisõigus on midagi sellist, mille saaja on kas teinud või teeb antud eelisega head ja ei kasuta seda eelist teiste suhtes "kurjasti ära". Läheb küll eetika valdkonda aga sinna hulka kuulub ka seesinane eputamine. Privileegi hulka kuulub ka natuke või rohkem paremini elamine, paremate asjade omamine, paremini ehl mitmekülgsemalt toitumine, reisimine etc ehk kõik see, mis tänases maailmas taandub suures piires rahale. Ja selliseid tegelasi on Eesti pilgeni täis, kes kasutavad privileegi mõistlikult. Ning nende suhtes ei laienegi see "seisus kohustab", sest ühiskonna silmis ei ole neil teadaolevat privileegi! Nagu vene mõistukõnegi ütleb:
"Ne poiman, ne vor."
Kui jääda selle juurde, mida enamus raiub, et "mul on õigus", siis igasuguse õigusega kaasneb ka kohustus. See unustatakse aga peaaegu alati ära. Eriti need kohustused, mida ei ole kuhugi otseselt kirjutatud aga mis on Eestist vanemates samasuguse riigikorraga riikides ajalooliselt välja kujunenud. See ongi "seisus kohustab". Kuigi riigiti ja paikkonniti võib see mõiste paljuski erineda, siis üks on neil alati ühine: väljaspoole paistev headus, empaatiavõime ja lahkus. Ja siin ei mängi tegelase iseloomuomadused enam rolli, ole või väidetav maailma ihnsaim aga üks rikkamaid inimesi, seisus kohustab tegelema ka väga suurtes summades heategevusega. Selle näide on
INGKA Foundation. Ning Kampard läheb kasvõi kohtusse (õigemini läks ka), sest igal juhul kaasnevad edukuse ehk rikkusega alati igasugused süüdistamised (Tema puhul natsismis ja kurat-teab milles kõiges veel, eelkõige selles, et ta on
"liiga rikas" ja liiga ihne) ja vana teatab, et kui 65M eurot on "vähe", siis paneme 100M eurot ja veel rohkem laste heaks!
Ja alati leidub mingi "vastik ajakirjanik" kes
mittemillestki pasa üles keerutab aga lõpptulemusena saab maailm praegusel hetkel parem.
Seal on muidugi igasugused summad kosmilised ja vastavalt hoopis teisel tasemel käib kogu mäng aga mõttest saavad vast kõik aru.
