Tollboy seiklustel kõnealuse jetijuhtumiga väga palju puutepunkte pole tõesti, seda enam, et minu hinnangul pani tollboy ennast ja oma kaaslast palju suuremasse ohtu kui see jetimees ja võiks ise vabatahtlikult vangi minna
, aga ärge päris kaklema siiski minge 
Mina näen põhiprobleemi nö "tsivilisatsioonide kokkupõrkes" - eluaegsetel purjetajatel (kelle põhieesmärk on turvaline meresõit ja purjeka ümbermineku või üle parda kukkumise vältimine iga hinna eest) on raske mõista hoopis teistsuguseid veesõidukeid ja tegevusi, kus ümberminek ja vettekukkumine on lahutamatu osa veesõidust. Kus merele minnaksegi alles siis, kui laine on vähemalt kaks meetrit ja tuul alla 10 m/s ei kuku. Inimesed naudivad mäslevat merd ja suuri laineid, kaifivad vettekukkumist ja veeall olemist, ühesõnaga tunnet, et nad on osa sellest.
Paar mu tuttavat inimest käivad ka jettidega merel ja ainult siis, kui meri on karvane. Sest siledal veel on lihtsalt igav sõita. Tihti minnakse suuremaid laineid otsima avamerele (päästevarustus on loomulikult kaasas) ja ollakse seal paar tundi. Nende puhul ei teki mul kordagi kahtlust, et vajadusel tuldaks toime ka väga suurte lainetega. Suurim risk on tehnika altvedamine, aga tänapäevased aparaadid on õnneks töökindlad ja toodetud just selleks, mida nendega tegemas käiakse. Ei ole enam harvad pildid, kus terve pere (isa-ema kahe lapsega) käivad jettidega Tallinna lahel esmalt kiirlaevade ahtrilainetes möllamas ja siis tullakse õnnelike nägudega Noblessneri sadamasse kohvikusse sööma.
Niiet katsugem olla natuke mõistvamad, avarama silmaringiga, ja mitte hinnata asju ainult enda mätta otsast.
Ja teistpidi ka küll ja küll nähtud. Poi väidab, et on 0,2 ja tegelikult mahuks visuaalselt kirjutuslaud ilusti lainevahele peitu ära.