Oi-oi, Kapten Trumm, ma võiks Sulle pikalt ja hästi palju rääkida Eesti Piirivalve lollusest ja saamatusest, olude sunnil sai nendega alates 1992 päev-päeva kõrval tööd tehtud. Tegelikult asi nii hull muidugi polnud ja piirivattide kiituseks tuleb öelda, et asi ja suhtluskultuur arenes vaat et iga päevaga. Eks probleemid olid ikka isiksusest tingitud ja paljud ebasobilikud tegelased kadusid ka ära.
Aga kui merepäästest rääkida, siis on mul isiklikult kaks kokkupuudet olnud. Ja need on olnud väga meeldivad. Haapsalu omad tulid helistamise peale kenasti kaatriga kohale ja aitasid mul uputatud Gattori Österbysse tarida. Aga sellest ma ei saanud aru, miks nad ise seda ei olnud teinud, kuigi nad teadsid juba õhtust saati seda. Inimesed tõi kaldale miskine möödasõitnud suur kaater, puupaat ise jäi faarvaatrile loksuma. Veepinnaga tasa suur puupaat on ju eriliselt ohtlik...
Teine juhus oli Osmussaare all. Mina koos hetkel juutide "vägitegusid" kontrolliva kpt.Moreli ja tema kaasaga Juliaga ja kaks sõpra kummikaga. Kummika mehed läksid Osmussaarele aga suutsid paadi nii kehvalt siduda, et see ujus ära. Üks mees läks ujudes teda päästma, õnneks oli kalipso seljas. Ja õnneks otsustas mingil hetkel siiski tagasi ujuda, sest jõud hakkas raugema.
Minu kaasa tegutses autode transpordiga Nõvalt Noarootsi, kuid kummikameeste kõne peale sõitis Dirhamisse. Ta oli ka minuga rääkinud, ütlesin, et reidil seisab üks piirivattide puulaev, las paluvad nendel oma kummikaga kiire päästeoperatsioon teha. Nii tehtigi, "lendav hollandlane" saadi kenasti teistpoolt saart merelt kätte, toodi hädalistele tagasi ja mingit nurinat, õiendamist, parastamist jms ei olnud.
Vahepeal olime meie oma jahiga jõudnud piirivalvelaeva pardasse, et neile "üle anda" tugevas merehaiguses naisterahvas. Jällegi ei olnud mingit virinat, lausa naljaga pooleks "daklaadõvaitasid" komandandihärra maismaalt ja kaptenihärra merelt, haigele pakuti teed jne. Lõpuks said kummikamehed haige sealt pealt kätte ja viisid kiiresti Dirhamisse Tiinale "hoiule".
Igal pool olid mõnusad "rohelised mehikesed", kes ei muutunud kordagi vastikuteks amtenikeks. Kui tegu on merega, siis seal ei ole sellistele kohta. Seega õpetage ja kasvatage veepeale minevaid ametnikke just selles vaimus, et iga kalur, mootorpaadijuht või purjetaja ei ole mitte vaenlane, loll ja pahatahtlik, vaid eelkõige inimene, kellega tuleb ka inimese moodi käituda. Teie olete siiski meie raha eest ja meie poolt saadud volituste alusel seatud meid kaitsma ja ka vajadusel päästma. Piirivalvur peab olema nii meeldiv inimene, et Eesti kodanik TAHAB igal ajahetkel tulla koju tagasi ja piiril kohata meeldivat ametnikku. Kahjuks igal pool see nii ei ole, kohati jääb tunne, et sind lausa ei taheta tagasi.
PS. Kui saab teha ettepaneku mõne piirivalve punti töö parendamiseks ja inimeste premeerimiseks, siis mina sooviks Dirhami piirivalvuritele kohapeale radarit ja nende mõnusate meeste meelespidamist näiteks piirivalvurite päeval
.
Pakri suure radari ekraani taga istuv tibi ei tea mitte midagi kohalikest oludest, mingi lokaalne radar peab igal juhul ka Dirhamis olema. Praeguste pimedate ja uduste öödega läeb sealsetel meestel seda tihti vaja, ainult nii nad saavad vajadusel täpse veesõiduki asukoha määrata ja talle juhiseid anda ohutult sõita. Praegu on see võimatu(peale kohaliku radari eemaldamist) ja sellega on meresõidu ohutust tugevalt vähendatud. Eks sama probleem on ka mujal punktides, i quess. Saartel, mandril, kusiganes. Kusagil suvalises kohas asuv militaarradar ei aita mereohutusele kaasa. See on ju selge. NATO nõuded jms jutt ei huvita, NATO ei keela igasse kordonisse või vaatlustorni väikese radari paigaldamist.
Kipperi foorumi ühiskülastus Muraste piirivalvekooli ???
