KIPPER.EE

Teen ettepaneku pajatada oma kogemustest/seiklustest kiirlaevade lainetega Tallinna lahel. Ajendas seda teemat arutlema artikkel EE st:

http://www.ekspress.ee/news/paevauudise ... d=31147983

Kuna arvan, et see on kasulik teema ohutuse seisukohalt, siis siia alla saigi see avatud.
Enda kogemused said alguse ´99 aastal kui alustasin lähemat tutvust merega. Esimese kogemuse kiirlaevade lainetest sain ma (näha, mitte tunda, sest saatus otsustas anda mulle näitliku õppetunni) Aegna põhjarannal. Nimelt ulpisin oma kummikaga ühel kaunil suvepäeval Aegna põhjarannal. Ise olin lestadega vees ja naine mõnules paadis. Kuna mu esimene paat oli imetilluke - 3,2 m+ Veterok, siis sai seda sellise meetodiga edasi liigutada veepinnal. Möödusin Lõhekarist, so. neemest, mis eraldab Aegna nö. õiget supelranda (läänepoolset idapoolsest) mittesupelrannast. Ja kui ma jõudsin lõpuks supelranda ja nägin, mis hakkas toimuma Lõhekaril, siis ma parem ei mõtleks sellele, et ma oleksin neil hetkeil seal kui kiirlaevalained murdusid madalas vees vastu kive...
Selline oli minu kui maaroti esimene tõsisem kogemus merest ja kiirlaevadest.

_________________
Klaperjaht - regatil viimasel kohal purjetav jaht, üritab kõigest väest eesvõistlejatele järele jõuda.

http://www.heratech.ee

Neid laineid olen korduvalt kogenud Tallinna lahel... Eriti suurt kontrasti omavad nad rahuliku ilmaga. Sõidad rahuliku kulgemisega u 25 kn ja kui ei pane esimest lainemüksu tähele ning käiku kohe maha ei võta, kihutad ninapidi järgmisse lainesse ja lööb paadi vett täis.

_________________
Made in Sweden

Ma ikka olen näinud kui tulevad. Aga eks ta veider ole vaikse ilmaga miskiseid 3m kõrgeid teravaid ja veidra sammuga laineid ületada.

Kallastega teevad need raudselt oma töö. Uhuvad ikka kõvasti!

_________________
http://purjekas-minni.blogspot.com/

Need lained on jah teistmoodi. Pidada olema tänuväärt material tsunamide uurijatele. Selmet pruukida kallist katselaborit, pakub Talllink neid jummala muidu ja kellaajalise täpsusega.

_________________
Buddha oli vist purjetaja:
"Tähtis pole mitte eesmärk, vaid teekond sinna!"

Kõige koledam vist ongi Aegnal. Korra sildudes sain ahtri poi külge kinni ja vöörist ots kalda külge, kuid mitte vööri knaapi kinni.Lihtsalt pool pööre peale. Siis nägin, kuidas kai otsast tsunami sisse keeras. Õnneks oli suurem alus veel ees, mis võttis suurema laine kinni. Hoidsin otsast toore jõuga ja sain krt teab mille taha otsa keerata, kuid mitte kinnitada. Ime et käed liigestest välja ei tulnud. Päris ebameeldiv oli enda kõrval paadikõrguseid laineid näha. Adrenaliini pauk oli kõva, tükk aega mõtlesin elu üle järgi. Lääneküljes kalastada pole ka mõtet, kui laeva lained tulevad siis viskavad robaki kalda poole. Aegna ja Kräsuli vahel navigeerimine niigi noatera peal, lained seal läbimise suisa ohtlikuks teevad.

Üldiselt nende "tapjalainetega" (kõva termin, peaaegu sama lahe kui tapjatomatid) nii ongi, et merel pole neist mingit tüli (ongi lahe hüpata ), kui siis nii palju, et wakeboardiga sõites on targem korraks pikali visata. A vot Aegna kai on küll ekstreem. Sinna minnes tuleb hoolega mereluuret teha, vaadata, mis laevad on värskelt kuskil sõitnud ja veenduda, et kohale jõudes mingigi ajavaru on otstega tegelemiseks. Ja väikest alust ei või mingil juhul vastu kaid panna. Seal on ainukene toimiv trikk see, et hästi pikk ahtriots läbi poi silma, siis lähed selle ja vööriotsaga koos kaldale, tõmbad ahtriotsast paadi vähemalt 2 meetrit kaist eemale ja siis paned mõlemad otsad kaldale kinni. Niimoodi on üsna ohutu. Otse kai ääres seista (näiteks asjade laadimiseks) julgen mina seal ainult nii, et vöör on mere poole ja töötava mootoriga paadi roolis on inimene, kellel on käsi gaasihooval.

_________________
GT-205 "Anaconda"

Minu meelest on kõige salakavalamad olnud Paljassaare poi läheduses. Ehk mitte nii suured just aga kavalad. Ilmuvad suht äkisti ja isegi kui oskad oodata, ikka üllatavad. Tulevad keset sügavat vett aga lainetel endil harjad laperdavad ja selline tunne, et tahavad nahka pista. Eriti veel pimedas, täiesti tõsine oht. Seal üldse tekib mingi imelik ristlainetus ka ilma laevade abita. Ju siis selline koht.
Aegna sadamas ei ole olnud võimalik üldse silduda, mere pind käib üles-alla ja peksab vastu kaid. Samas, Aegnalt tulles, sügavas, siis on nad pigem isegi vahvad, saab neist üle sõita 45 kraadi all nagu ameerika mägedest. Mingeid harju neil pole, nagu "suure mere" lainetus, vaikse ilmaga, väksemas mastaabis. Keegi "parkis" kunagi oma paadi Aegna sadamast läänepoolsele rannale. Olla talle öeldud küll, et siin väga ei tasu end eksponeerida aga no kus siis usutakse kui päike sirab ja meri on sile. Asi lõppes väidetavalt aukudega paadipõhjas.
Ma ise pole nüüd 2 viimast aastat Tallinna lahe ääres "pesitsenud". Katamaraane ja Sea Cat enam pole. On vaid suuremad, mis liiguvad ca 26 sõlme. Kuidas nende lainetus on, ise pole veel kogenud.

_________________
Klaperjaht - regatil viimasel kohal purjetav jaht, üritab kõigest väest eesvõistlejatele järele jõuda.

http://www.heratech.ee

Antud probleem ka TTÜ küberneetika instituudi vanemteaduri ja rannikutehnika professori Tarmo Soomere vaatevinklist:

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodu ... _1547.html

Aegnaga omalgi kurb kogemus mõni aasta tagasi. Samal ajal, kui saare teises otsas konjakit rüüpasime, maadles kaatrike kai ääres lainega ja jäi kaotajaks. Pärast oli tükk sikutamist ja bensu seest vee (või vastupidi) välja kurnamist. Kohalike abistajate sõnul ei olnud see neil mitte esimene päästeoperatsioon. Oli meeldejääv reis igatahes...

Eks selle protsessi üldisem nimetus on "respublica banana". Ehk riik ei saa end kehtestatud ja laevafirmad teevad mis tahavad. Tehniliselt saaks ju Helsinkis ka Länsiterminaalini täiega lasta, ometi võtavad kiirlaevad kohe skääride hakul käigu tasemaks ja sellest pooleteisest tunnist kulub pool tundi skääride vahel töristades. Kui seal sedasi lasta, on pooled sommide mökid nendelt madalatelt grantiitsaartelt vist ära pühitud.

Tallinnas antakse ju praktiliselt kohe sadamast väljudes täiskäik ja tullakse täiskäigul sadamani. Helsinkis lihtsalt Tallink ja Viking teavad, et trahv on paljude nullidega ja igal juhul see tuleb. Meil ilmselt hakatakse hüppama reaktiivselt - kui esimene suurem ohvritega õnnetus juhtub. Enne õnnetust on Eestis alati tore - meil ju ei juhtu. Kui juhtub, on prioriteet süüdlaste otsing ja ülereageerimine.

Olen plekksiledal merel kiirusel 30+ sõlme sihukese hüppelauaga kohtunud. Hea, et paat ühte tükki jäi ja meeskond vaid väikeste muhkude, kriimudega pääses. Vahel tekib tunne, et sõidavad j¤¤¤¤ oma majadega ja mõtelvad, et on meremehed, r¤¤¤¤.

Heh, kõik on õige, lugu tore ja probleem olemas, aga nalja teeb see, et ise sai praktiliselt sama lugu kirjutatud kümmekond aastat tagasi. Ja siis veel mitu lugu järjeks kah aastate jooksul.
Aga näe, EE jaoks on see uudis. Muidugi pole probleemi kah keegi lahendama asunud, aga pisukene jupp uut inffi võinuks loos ka siiski olla.
Pean silmas paberlehes ilmunud pikemat versiooni. Praegu loen lihtsalt referaati ajakirjanduses varem ilmunud materjalidest.
See tapjalaine on kah muidugi ilus sõna välja mõeldud, et lugu lugejale maha müüa.

Sellised asjad tõmmataksegi üle mingi x perioodi uudisena uuesti käima. Meitel siin tõmmati iga nelja aasta takka Väikese Väina tammi avade teema käima.

_________________
Usus Est Magister Optimus
+372 56264630

ja hakkab lisanduma "Suure Väina tammi" ehitamise teema...

Veidi uut infot tuli artiklit jätkavas teleintervjuus nüüdse olukorra kohta, kus kiirlaevade hulk on veidi vähenenud ja mitmed väiksemad ja kiiremad laevad enam ei sõida. Kas see on muutnud olukorra paremaks? Tarmo Soomere seletas, vt
http://www.ekspress.ee/news/telejaraadi ... d=31181161 Järjekordse paadihooaja eel on ka vana teema ülerääkimine ikka abiks, sest ega tavalised inimesed probleemi ei tea ega sellest aru hästi saa.