|
Selline lugu juhtus Emajõe - Piirissaare - Emajõe reisul.
Lasime ühel kaunil suvepäeval Tartust, pisikese u. neljameetrise plastkaatri jõkke ja võtsime suuna Peipsile. Sõidul saarele ei juhtunud midagi märkimisväärset. Saare sisekanalis, ühes kaunis sisesadamas randusime, telgid püsti ja muidu nautlema. Olgu öeldud, et ilm oli õhtul veel suurepärane.
Hommikul ajas mu paadiomanikust semu, mind unisena, telgist ilmselge paanikaga välja. Põhjus, meie kaater, mis seisis meie telgi vahetus läheduses, oli öösel sadmas ära uppunud!
Ainult vööri ots paistis veel sogasest veest. Õnneks oli sadamas madal. Kaelani vees, suutsime omal jõul, paati niipalju vees üles poole tõsta, et meiega kaasas olnud neiud, said kastrulite ja muu käepärasega vesilasti vähendada, kuni alus ise ujuma jäi. Loopisime paadi enamvähem tühjaks ja hakkasime kahjusid hindama. Osa kütuse kanistreid oli minema ujunud, ühe leidsime hiljem küll lähedal olevast roostikust üles, aga tagasisõidu kütust oli nüüd ikka väga väga napilt. Peamootor, 75hp suzuki uppunud, abimootor, mingi 4 hobuseline, samuti. Kütus paagis veega segamini. Ühesõnaga korralik jama.
Abimootorit käima ei saanudki, süütepool või kommutaator oli solvunud, sädet ei tulnudki. Peamootorit puhastasime, kuivatasime, putitasime mingi tunni - kaks, ennem, kui see jälle kuidagi toimetama hakkas. Paagist valasime vee välja jne. Leidsime ka uppumise põhjuse, selleks oli see sama, pilsi tühjendamise punn, mis lihtsalt ei olnud tihe...
Ok, asjad paati ja suund Peipsile. Aga nagu sellest uppumisest oleks vähe olnud. Ilm oli muutunud väga tuuliseks. Pähklikoorega mööda Peipsi väga karvast vett sõita polnud eriti tore. Iga viies laine tuli kergelt üle tuuleklaasi. Õnneks oli tuul selliselt suunalt, et sai alust veel nipanapa glissi piiril hoida. Eelmisest päevat maha jäänud GPS`i jälge mööda üle järve sõites, kohtusime juba tuttavate võrgupoide lippudega, millistest ei saanud tänu lainetusele muidugi aru, missugune millisega paaris on ja kuna track ees oli, siis ma sellega ma oma pead ka väga ei vaevanud. Kui sai eile, saab ka täna. Aga ei. Kerges glissis u. 12 - 14 sõlme hoogu, kui meid äkki kellegi kuri käsi tagasi vedama hakkas. Ahtris kerksi kole mullitav laine, millest suurem osa hakkas paati tulema... Surusin heebli põhja ja õnneks kõik hobused olid ka pärast uppumist alles. Mingi ketke pärast paadike vabanes, kui lingust lastud. Oli tohutu kergendustunne.
Läbimärgadena ja õnnelikena jõudisme varsti Emajõe suudmesse.
Aurude peal, ökonoomitades jõudsime isegi tagasi Tartusse. Vint nägi välja pärast kohtumist kurja võrgu trossiga, üsna masendav
Mis ma sellest loost enda jaoks õppisin:
Isegi, kui sa oled ennast igasuguste jamade vastu kindlustanud,
näit. meil oli kaasas kaks GPS`i
meil oli abimootor
meil oli kaasas väga suur valik tööriistu
siis nenest asjadest ei ole sittagi tolku, kui vanajumal tahab sinuga natuke pulli teha:)
|
Varem või hiljem tabab paadiomanik selle ära ja hakkab ka nullis osutiga lühikesi otsi laskma ja varem või hiljem oletab mõni neist valesti.
aga harva!
