Sai käidud sellises kohas, õnneks mööda maad. Sünnipäeval. Sinna jäeti viiekohaline summa raha. Tuleb õnne tänada, et meritsi ei läinud.
Ütlen otse: see koht on täielikult peesse keeratud, häbiplekk Eesti väikesadamatele. Mõeldud päälinna rikastele maadmööda uhke autoga kohale sõitmiseks ja oma litside suksutamiseks.
Sadam: ropp ja lagunenud. No ei huvita see jutt, et ta ei olegi väliskülaliste vastuvõtmiseks mõeldud. Sinna kannatab sõita vaid viimase parsaga ja ka siis peab olema kõva närv, et sind edaspidi, peale kaiääre leidmist, ees ootavat kannatada.
Suhtumine inimestesse on selles urkas kõike muud, kui sõbralik. Iseenesest ei saa sadamakõrtsu kohta mitte ühtegi halba sõna öelda, söök viimsepeal, magamistoad väga korralikud. Aga jah, see suhtumine...
Ise nad nimetavad seda miskiks restoran-hotelliks, tegelikult on tegu päris õnnestunud interjööriga sadamakõrtsuga, kus üleval on toad. Oli siis 8st toast 6 kinni pandud, ehk enamus. Viisakate inimestena polnud eriti oma alkot ka kaasas. Enne sai sealsamas rannal skuutriga sõidetud, rõngast veetud jne, nende poiste suhtumine oli 5+++. Jõudis siis kätte u. südaöö. Muusikat polnud seal niigi, miski vaikne ila tuli krapist. Kuna tegu oli 35 juubeliga, siis koos oli pisut soliidsem seltskond, kuid ikkagi kõvad laulu- ja pullitegijad. Teaduste doktorid, niisama ärimehed-naised, suured talupidajad jne. Oleks ometi tantsida tahtnud. Aga kus sa sellega. Isegi palve peale mögisesid näkid midagi tubades magada tahtvatest inimestest. Millistest, kui me all olime? Siis laulsime ise. Öeldi, et ei tohi. Vaikus peab olema. Karauul!!! Seda PUHKAMISEKS mõeldud asutises? Me ikka laulsime, kuniks beibed suvatsesid kohale kutsuda kohalikud "turvamehed" ehk jobud abipolitseiniku vestides. Peale küsimust, et kuskohas on SILT nende keeldude kohta jne, eemaldusid tropid leti juurde. Kuna kohal oli ka laudkond kohalikega, kel 37 sünna pidamisel oli, siis need võtsid ikka mõnuga. Ei, napsu mitte, nende isehakanud tontide kallal. Päris lahe oli vaadata. Ok, meil oli tasuta teater, muuhulgas laulsime ikka veel
Lõpuks kõik need väsisid, isegi leti tagant tõmbasid näkid vidiit vasakule, aint miski vend jäi sinna vingus näoga istuma. No istusime siis rahulikult hommikuni, laud oli ju lookas nende tehtud söökidest. Ahjaa, kes pole käinud, siis sealtsamast kõrtsuruumist käibki sissekäik tubadesse ehk too söögiruum on hotelli vestibüül.
Lõunaajal, kui läks maksmiseks, siis oli arvele juurde kirjutatud ka restorani lahtihoidmine. Sitta kah, eks maksime ära, nalja ju sai ja söögid olid tõesti head. Kuid sellise suhtumise ja ärikultuuriga kohta minekut ei soovita ka vaenlasele. See tahab olla väikesadam, kes soovib (vaimusilmas) saada endale rikkaid välismaalasi ja purjetajaid. Mida need idioodid teeksid, kui Muhu Väin sinna tuleks? 300 möirapulli, kel ikka täiesti savi on? Või kaks-kolm suuremat alust lõbusa seltskonnaga?
Ühesõnaga: vana head ja sõbralikku Kaberneeme sadamat ei ole enam alles. Laupäeva, 6 augusti õhtul-öösel ei tulnud-läinud mitte ühte veesõidukit, sadam oli roojane ja jube, kõrtsurahva suhtumine vaenulik. Ja me imestame, miks Eesti merekultuur ei arene. Ei hakkagi arenema, kui "ärimehed" sellise suhtumisega on. Sadam olgu sadam koos kai, kõrtsu ja õige fiilinguga. Isiklikult ootan esimese tõelise väikesadama tekkimist, sellise, kuhu tahaks ka niisama minna. Lohusalu andis lootust, kuidas seal täna asjad on?
