Just täpselt sellised lood siia kirja ongi mõeldud.
Lugu Ankrust.
Sai 1995 a, Juku -ga, põhja-eestis ornitoloogidega seirereisil käidud.
Anti korraldus ankur sisse lasta, et siis ca 0,5 kb rannast. Tegemist oli Rammu saare Lõuna küljel paikneva lahe sopiga. ILM -ideaalne, tuul 1-2 m/s
Ankrupelil vabastasin piduri ja kapten töötas tagasi.
Ankur sees, pidur kinni ja ... . Et HILJEM, siis LASEN "seekli" sisse, et ankur peaks.
................
Laeva peal käib asi lihtsalt ... keegi ei oleta , kui palju lasta, 1 seekel on 25 meetrit ja kui ankur ei pea siis läheb 2 veel järgi.
kui üeldakse , et "seekel" sisse, siis lastakse seekel sisse ja vaidlemist ei ole.
Küll aga, ei lasta kunagi ketti hunnikusse ankule peale, seepärast tuleb kannatana ja oodata, kuni laev tiba triivib või käiguga tagasi töötatakse.
Laeval juku on kummalgi ankrul 4 "seeklit" ketti.
http://mereviki.vta.ee/mediawiki/index.php/Seekel
................
Mina asusin dessandi tarbeks paati veeskama ja UNUSTASIN ankru.
Aga edasine on lugu on juba...
Vedasime enamuse meeskonnast kaldale, viimase paaditäiega mindi maale ja paat jäi maale.
Mina jäin koos ühe madrusega ja vanem mehhanikuga laeva.
Ise kupatasin madruse vahti ja keerasin Sheffi komel magama.
ca tunnike hiljem hakkas 8-10 m/s NE tuuleke puhuma. Madrus magas sillas, mina magasin kajutis ja Juku hakkas Rammust kaugemale triivima.
Kapten ja madrus - II ,nähes reidilt lahkuvat laeva, asusid Juku -t aerupaadiga taga ajama.
See kandis vilja ja selleks hetkeks oli laev triivinud ca 2 kb kaldast.
Kapten ajas mind ülesse ja lisaks ankru keti korrektsele lisamisele, sain ülesandeks nüüd see 2 kb edasi-tagasi ise maha sõuda ja ornitoloogid laevale tuua.
Moraal? Ankrus laeva, ei jäeta ilma vahita ja ettevõetud ülesanne täidetakse lõpuni , ennem järgmise ülesande ette võtmist.