KIPPER.EE

Milleks avaldada avariide põhjuseid???

Lennunduses ja laevanduses on enamus ohutusnõuded tulnud laipade arvelt.
Minule isiklikult meeldib lugeda nii Veeteede Ameti kui muude asutuste kokkuvõtteid avariidest.

Sest tihtilugu siis ilmnevad asjaolud, mida ka ise teinekord arvestada oskad ja on endal ja teistel oluliselt lihtsam.

Ootaks siia siis jutte õnnetustest.

_________________
Leiutaja.

Ise küsin, ise vastan.
Esmalt oma viperustest.

Käigutrossi purunemine ja madalikule triivimine.
Ilm ideaalne,täielik Idüll.Tuul 2-3m sekundis lainetus null ja paadi kiirus nulli lähedane.

Seiskus mootor, kuna 150 nesel yamahal on tühikäik helitu, pole kuulda, kas mootor töötab või ei tööta.
Mootor seiskus elnevamanöövi ajal, lükkasin järgnevalt vähe hooletumalt käigu sisse.
Seisva mootori korral, ei pruugi käigud lülituda.
Reduktor aga ei läinud hambumissse ja tõmbas trossi pinge alla.
Seejärel, andis üks plastikust vidin (pildil sinises ringis) järgi, irdus tross plastikust.
Mootor käivitus, käik sees ja järgmise manöövri eel. Ei olnud enam ei stoppi, ega tagasi käiku.

Mootor seisma ja aegluubis madalikule. Pöörata polnud enam kuhugile

Selline käigu kadumine (manööverdusvõime puudumine) valges, ilusa ilmaga ja tühikäigul liivale on parim võimalik, kõigist võimalustest.

https://www.facebook.com/media/set/?set ... c098fa22b2

Kõik lihtne ja loogiline ja nii vähesest piisabki, et paat ära lõhkuda.

_________________
Leiutaja.

Mul Mercuril on see lüliti, mis ei lase käik sees käivitada puldis, Yamahal ilmselt siis trossi mootoripoolses otsas?

Mul endal natule sarnane lugu, kus poole-kuni meetrise lainega Soomes pulkade vahele sildumisel millegipärast lülitus tagurpidi käigu asemel esimene. Alguses ei saanud suure lainega arugi, et miks paat kai küljest tagasi ei tule. Õnneks oli puidust kai ja asi lõppes vaid plastiku kraapimisega.

Yamaha peaks natuke häbenema, et sellise olulise detaili plastikust teinud on.

Ei pea häbenema, Kõigil on puudused.
Mercury -il on sama moodi häda, et tross katkeb.

_________________
Leiutaja.

Kas antud mootori "kapsas" on ka vihjeid selle kohta, et seisva mootori korral ei tohiks käike lülitada?

_________________
Buddha oli vist purjetaja:
"Tähtis pole mitte eesmärk, vaid teekond sinna!"

Kõik sai alguse sellest, et oli väga vaja purjetama minna. Tuult oli parasjagu ja mootor (mul oli mingi veterokiront tol hetkel) ei käivitunud, aga ikka oli väga vaja. Mis siis ikka, ennegi ilma mootorita mindud ja tuldud. Sadamasuus selgus, et tuul ja laine ei ole väljumiseks sugugi mitte soodsad. Aga endiselt oli väga vaja ja hakkasin piki kaldaäärt hiilima, et hoog üles saada, teravamalt tuulde keerata ja vabasse vette pääseda. Peaaegu õnnestus, isegi pautisin korra, aga lõpuks hakkas ikka kaldasse pressima. Õnneks on Võrtsul laiad roostikud ja sain ennast niimoodi ühte "laguuni" ankrusse jätta, et laine peale ei käinud, kiil kive ei kraapinud ja peaaegu kuiva jalaga maale kah pääsesin.
Pärast sai mootor käima aetud ja ausa näoga sadamasse tagasi sõidetud. Need "How hard can it be?" olukorrad kipuvadki lollisti (kui mitte lausa halvasti) lõppema.

_________________
Ei, see ei ole Rio de Janeiro, see on hoopiski midagi hullemat.

Panen siis enda Yamu 100 HP 4t. avarii ka kirja.
Oli ilus kevadine hommik, ning aastaks 2010. Plaan nagu ikka kevadel, minna vennaga Rammu siiga taga ajama ja seda paariks päevaks. Sai kaater karabiiniga Rammus oleva poi külge kui mootor suri välja.
Uuesti käima, ja vaikselt kaldale lähemale, jälle suri välja, veelkord käima ja lähemale ja jälle suri välja. Lõpuks olid voolud kadunud. Mootorile lähenedes tundisin kärsakat, nagu katte eemaldasin viskas ka leegid välja. Õnneks oli kustuti käepärast, samuti ämber ja vesi. Hetkega olid leegid maas.
Kaldast jäi puudu mõnikümmend meetrit, sai siis aer-pootshaak moodi asjaga ennast lähemale, et ka kalda poolt ots kinni.
Uurimisel selgus, et põlema läks laadimiskontroller, mis omakorda süütas juhtmed, ning mööda juhtmeid levis ka tuli mootori ajuni.
Koju sai õhtul slepis. Kogu remont läks maksma hunniku eekusid, ning jupid USA-st, kohalik Yamu tahtis 2x niipalju eekusid.
Samas suured tänud Yamahakeskuse Koidule, kes viitsis/üritas asja Yamu praagiks "sebida", sest analoogseid juhtumeid on esinenud ka teistel ning lõpuks sai ka hind samaks suurusjärku mis USA-s, kuid siis olid jupid juba Eestis, ja kaater jälle sõidukorras.

Paar pilti ka:

aga paar lugu mis kohe meelde tulid.
Mu vennal oli üks selline plastik kerega, roolimaja ja kajutiga paat nii 5+ meetrit pikk. Sellel BMW nii 25 hj diisel hüdraulilise reduktoriga. Selle eluka iseärasuseks oli see, et niikaua kui kupatus soojaks polnud saanud käigu sisse või väljasaamine nõudis tõsist jõupingutust ja õige nõksu teadmist. No hakkasin sellega Pärnust merele minema, alustasin lautrist välja tagurdamist aga vool kandis ahtri vähe viltu ning seega oli vaja anda törts edasikäiku, et trajektoori korrigeerida. Kuidagimoodi sain tagasikäigu välja ja edasikäigu sisse - aga seda kurat enam välja ei saanud. Aga elukas oli selline, et kui käiku andsid siis kohe ka ajama pani. Käigu sain välja murdosa sekundit ennem kui vööriga kaisse maandusin. Tulemuseks see, et tekk vööriosas korpusest eraldus, plastikumees sai pärast kõvasti tööd teha.
Teine juhtum - üheksakümnendate teisel poolel haltuuritasin nendel nädalatel mis laevast maas olin Anne - nimelise vetelpääste alusega (see praegu Lennusadamas kaipeal) Naissaare otsi teha. Ükskord päris sügaval sügistalvel palus Naissaare Petka ühte reisi teha, et mingit metallivalu saarelt ära tuua. Päevad sel ajal juba lühikesed, juba Naissaarele jõudsime pimedas aga Petka näitas autotuledega kuhu minna/ silduda. Kaup peal läks tagasisõiduks. Pirital muidugi ei põlenud ei liinituled ega ka muulituled. Kaldatuled särasid vägevalt ja nende foonil polnud mõhkugi aru saada kus see muul ja kus värav. Kuna mõni aeg varem oli linnapool väravat mingi osa muulist tormiga hävinud hoidsin igaks juhuks rohkem Miiduranna poole ... ja väravast mööda panin. Kuni üks hetk paistis muul ninaees vääääga lähedalt. Raiusin mõlemad masinad täis tagasi ja see hoidis kõige hullema ära ... korra puudutas kive vööriga, siis vabas vees ja sai nina ka õigele poole ilma et rohkem kive või veel hullem antud juhul, liiva oleks puudutanud. Ilm polnud ka just vaikne tollel hilisõhtul. Aga jah ... kui sealt muulikõrvalt minema pääsesin leidsin värava kenasti üles ja edasine läks ka ilma vahejuhtumiteta. Selle loo moraal ehk see, et isegi "oma taskus" sõites oleks tark kui GPS-is routid-punktid kenasti sees ja jooksma pandud kui sadamast välja sõidad (radarit Anne peal minu silmad ei näinud, kunagi vist oli peal ikka olnud)

Mu jutt ei lähe küll päris avarii alla, kuna ilmastikutingimused ja koht olid soodsad. Mõnel muul juhul oleks võinud ka kehvemini minna.

Ühesõnaga, sündmuskoht mõned aastad tagasi Aegna esine (Viimsi poolne külg). Väike puhkepaus, ankur sisse, normaalselt ankruotsa, kontrollisin, kas peab, ootasin, kuni paat stabiliseerub, GPSile ankrualarm (mis mul oli millegipärast 100m) ja oma toimetuste kallale.

Mingi aja pärast vallandus kaks alarmi korraga. Ankrualarm ja kajalood. Kiire jooks ankruotsa juurde ja tõmme tõi tagasi ankruotsa ja seekli, aga mitte enam komplekti kuuluvat ankrut. Vee sügavus lubas veel jala üles tõsta ja minema manööverdada. Ankrut enam ei leidnudki, natuke viitsisin seal kahlata. Koolirahaks üks ankur.

Moraal - lisaks elektroonika kasutamisele ja otste kontrollimisele võiks ka metallist riistvara veidikene enne vette loopimist vaadata. Ja näiteks seekli poldi ära stoperdada. Mõnes muus kohas kui vaikses liivarannas oleks sellise hoolimatuse tulemus kapitaalremont.

_________________
GT-205 "Anaconda"

Just täpselt sellised lood siia kirja ongi mõeldud.

Lugu Ankrust.
Sai 1995 a, Juku -ga, põhja-eestis ornitoloogidega seirereisil käidud.
Anti korraldus ankur sisse lasta, et siis ca 0,5 kb rannast. Tegemist oli Rammu saare Lõuna küljel paikneva lahe sopiga. ILM -ideaalne, tuul 1-2 m/s

Ankrupelil vabastasin piduri ja kapten töötas tagasi.
Ankur sees, pidur kinni ja ... . Et HILJEM, siis LASEN "seekli" sisse, et ankur peaks.
................
Laeva peal käib asi lihtsalt ... keegi ei oleta , kui palju lasta, 1 seekel on 25 meetrit ja kui ankur ei pea siis läheb 2 veel järgi.
kui üeldakse , et "seekel" sisse, siis lastakse seekel sisse ja vaidlemist ei ole.
Küll aga, ei lasta kunagi ketti hunnikusse ankule peale, seepärast tuleb kannatana ja oodata, kuni laev tiba triivib või käiguga tagasi töötatakse.
Laeval juku on kummalgi ankrul 4 "seeklit" ketti.
http://mereviki.vta.ee/mediawiki/index.php/Seekel
................

Mina asusin dessandi tarbeks paati veeskama ja UNUSTASIN ankru.

Aga edasine on lugu on juba...
Vedasime enamuse meeskonnast kaldale, viimase paaditäiega mindi maale ja paat jäi maale.
Mina jäin koos ühe madrusega ja vanem mehhanikuga laeva.
Ise kupatasin madruse vahti ja keerasin Sheffi komel magama.

ca tunnike hiljem hakkas 8-10 m/s NE tuuleke puhuma. Madrus magas sillas, mina magasin kajutis ja Juku hakkas Rammust kaugemale triivima.

Kapten ja madrus - II ,nähes reidilt lahkuvat laeva, asusid Juku -t aerupaadiga taga ajama.

See kandis vilja ja selleks hetkeks oli laev triivinud ca 2 kb kaldast.

Kapten ajas mind ülesse ja lisaks ankru keti korrektsele lisamisele, sain ülesandeks nüüd see 2 kb edasi-tagasi ise maha sõuda ja ornitoloogid laevale tuua.

Moraal? Ankrus laeva, ei jäeta ilma vahita ja ettevõetud ülesanne täidetakse lõpuni , ennem järgmise ülesande ette võtmist.

_________________
Leiutaja.

2011 Novembri viimase nädala hooaja viimane kalastusreis Naissaarele osutus ka kulukaks. Aluseks Bella 621 DC, enda kogemustele tuginedes väga merekindel alus. Tendiga praktiliselt jää minekust jää tulekuni hooaeg. See kord tundus olevat tavapärane kerge sügistorm. Tuul lääne-kirde suunalt, kuid tõusis ööseks sedavõrd tugevaks, et öösel ärkasin kaatri kolksumise peale üles, otsustasin otsi kohendada. Alus oli kinni seepool ujuvat kaid. Ahter pois ja vöör kahe otsaga knaapidest ujuvkais. Kaile astudes märkasin silma järgi pooleteise meetri kõrgust ja kümnekonna meetri laiust lainevalli muuli vahelt OTSE kai peale sisse tulemas. Röögatasin sõbragi kiirelt kaldale. Ei olegi nii kiireid liigutusi ennem teinud. Muulil seistes oli vaatepilt päris kõhe, ujuvkai tegi kaheksaid ning mingit tahtmist polnud alusesse tagasi minna. Muuli otsast tulid lained nagu vaiksed vaalad sisse ja pahinaga üle muuli otsas oleva madala akvatooriumisse "otse pähe". Torm ajas siis lained kahelt poolt saart kokku ja nii akvatooriumisse.
Lainete pauside vahel reaktiivkiirusega otsi kohendatud ja peale mõningast arutelu naasesime paati. Hommikuks olukord mõnevõrra vaiksem, kuid ikka laine kõrge üleval. Pakkisime kõik kindlalt panipaikadesse ja kinni, tent peale, kombe lukk kurgun kinni ja asusime teele. Just enne lahkumist nägime, kuidas sadamasse sõitis kaater, mis eemal merel tohutuid veepilvi vastu tuult sõites üles paiskas. Kohale jõudes oli ammerika DC paadis tendi all kaks meest naiste ja lastega. Imestus oli suur, kui nägime, et kergete jopede ja teksadega nii lapsed kui suured. Veste ei paistnud kellegil seljas olevat(kui just enne sildumist kõik korraga neid seljast ei heitnud. Ühesõnaga, tundus, et mis seals ikka, rahulikult allalainet tagasi Pirita poole.
Poole lahe peal nagu ikka laine gramm suurem( vast 2-2,5) meetrit, võis olla ka rohkem aga allalainet ei oska silmaga seda suurust nii täpselt hinnata.
Sai mõistlikult ja mõõduka kiirusega tagasi sõidetud. Kui äkki ühel hetkel avastasin piraka laine sisse sõitmas. Kiirelt püüdsin käiku maha võtta, kui silme ees jooksis veesein. Järgmisel hetkel leidsin, et olen põlvist saadik vees. Tent on peakohalt pühitud, needitud kinnitused kereküljest lahti, tendi konstruktsioon mitmest kohast puruks murdunud ning reeling kere küljest lahti. Uppumatu kombe oli kõrini kinni, kuid vee survega ajas näoavause kaudu niipalju sisse, et munadeni märg. Kummikud vett täis ja väga kippelt hakkas külm. Sõber lendas istmesse, kogu paadis olnud tavaar ujus ringi. See oli ikka paganama uskumatu veekogus, mis meid paadis ümbritses!
Kaater veidi paremale- enda poole ka kreenis. Kiire sudoku-miskuratnüüd olekskõigeõigemteha- ja sõber kiirelt sukeldus tendi alla vette pilsi pumba taha ning ise vaiksel käigul ikka pirita poole.
Tunda oli, et ega 115 hp ei jõua seda veelastis alust vedada. Suured kiitused sõbrale, kes ennast salgavalt vees paati püüdis käsitsi tühjaks pumbata.
Nagu saatuse iroonia oli see, et oligi plaanis "ilus viimane" kalalkäik teha ning siis alus treilerile tõmmata. Eks selle ilmaga treilale saamine oli kah omaette kepp. Kaldal ca ööpäeva seisis ning seejärel põhjakorgi eemaldamisel veel ca 300 liitrit vett pilsist välja jooksis.

Kokkuvõtteks olen ennegi karvase ilmaga merel kui ka hilissügisel soomeski käinud, kuid see retk tegi jälle tükk maad ettevaatlikumaks.
Paanikat ei tekkinud, kuid kõhe oli küll, hää kui kaaskannatajaks samuti asjalik merekogemusega sõber.

Minu karmim kogemus jääb aastasse 2005 kui Horvaatias rentisin 4m kummika 50hp mootoriga, et sõita Murterist Kornati saarele nautima sealset rahvusparki ja helesinist laguuni. Esimene üllatus oli siis kui selgus, et päästeveste ei saa rentida isegi lisaraha eest. Kuna mul oli reisil kaasas kahe kohaline täispuhutav süsta ja kaks päästevesti sai need nõrgematele selga pandud. Mis ikka juhtuda saab kui tuult ei ole, vesi 28C õhk üle 30C.
Tiirutasime saarte vahel ja lõpuks jõudsime Kornatile, kus sõime ära kohaliku kaluri kuldkalad, hiljem selgus et maksid enam vähem 100 EUR tükk, seega küsi alati enne hinda
Hiljem saarel matkates avastasin, et tuult nagu eriti polegi aga lainetel jänes peal ning tegin seltskonnale ettepaneku minema hakata. Paadi juurde jõudes ütles kohalik kalur üsna tõsise moega "you must leave now".
Järgmine üllatus tabas mind paadi juures kui selgus, et kütust on kulunud oluliselt rohkem kui rentija oli kuluks väitnud. Seega kurss sirgjoonelt Murteri peale kuhu minu arvutuste kohaselt oleks pidanud ka jõudma. Teel olles tuul aina tõusis ja lõpuks ka keeras. Varsti seisin ma silmiti 4-5m lainetega millest algul iga kümnes siis viies siis kolmas murdus. Iga murdunud laine mida vältida ei õnnestunud tuli vöörist üle ja paat oli põlvini vett täis. Korraga oli üks päästevestita reisija üle parda. Kuna ülejäänud reisijad olid näost valged ja ühtllaselt valgunud paadi põhja laiali ei olnud neist mingit abi loota. Õnneks ei kaotanud veesolijat silmist ja paati õnnestus manööverdada nii et üks järgnevatest murdlainetest viskas veesolija praktiliselt paati tagasi.
Murteri sadamasse jõudes seisis paadirentija kail ning oli meid nähes silmnähtavalt rõõmus. Paadis olnud asjadest uppus ära kõik peale profifotokaamera mis mingil kummalisel moel oli kuivaks jäänud.
Seega lõpp hea kõik hea ja kogemus missugune. Mõned seekordsed reisijad ei ole peale seda enam ühtegisse veesõidukisse istunud.
Oma paadil on paar korda päästnud kõige hullemast see, et ankruots on keritud aiakastmisvooliku trummelile mis võimaldab ankru sisse visata mõne sekundiga ja kunagi ei jookse midagi sõlme.

ma siin rohkem lugeja, kui kirjutaja, aga seekord kirjutaks ühe pisiasja. äkki on õpetlik. alati tuleks oma kaatril, paadil, või millel iganes enne merele minekut teha väike ülevaatus. lugu siis järmine: tulin just sõidust ja tahtsin oma kaatri slipilt kärule panna. ühed mehed ees. vaatan, mehed jamavad ja jamavad slipil, mind ka ligi ei lase, hüüan , milles asi, vastu tuli vene keeles , et vsjo pisdets. randusin siis kõrvale ja asja uurima, et äkki saan kasulik olla. mehed olid oma glastronil unustanud põhja või mis iganes vee väljalaskmise punni ette keeramata, veeskasid ja kaatril mootori osa kõik vett täis.(sisemootor). nõrutasid, mis nõrutasid, aga vaikima see pill jäi. omanik ütles, et sada aastat merd kündnud, aga ikka juhtub, bljäd . vot nii.

_________________
Laev tõstis purjed üles öises fjordis
ja särasid veel tuled mustas vees.

Kõige eluohtlikum situatsioon on olnud mul vigase kütusenäidikuga, seda siis väga tormise merega. Jumala abiga asi lahenes ilma suuremate kaotusteta. Peale seda juhtumit on asi dubleeritud. riskide maandamiseks on ka väike kummikas ja nüüd ka 5hp abimootor paigaldatud. Mereõnnetust ei soovi vaenlasele ka.