rye kirjutas:
50000 eest saaks ju umbes ühe paadi?
Aga aita mul süsteemist aru saada ehk mis paatidega vabatahtlikud oma teenust pakuvad? Kas vabatahtlikel on omad paadid millega nad muidu näiteks peredega tsillimas käivad ning siis kui nad nendega lähevad elu päästma, siis maksab riik neile bensu + muud kulud kinni? Ehk siis arveldamine käib väljakutse alusel? Kas vabatahtlikel on ka mingi kohustus või lubadus 24/7 valves olla? Kas see valve ja valmisolek ongi see vabatahtlikkus, mille eest keegi raha ei saa? Veel - kui eelmisel aastal Blue Siriuse operatsioonil vabatahtlike RIB ribadeks läks kas ka selle remont maksti kellegi poolt kinni?
Ning siis kui vabatahtlikud lähevad bensu viima, siis peaks abivajaja selle kinni maksma.
Kui ma nüüd mootoririkkega keset Tallinna lahte vabatahtlikele helistan ja luban kulud korvata, siis tuleksite ilmselt ka ilma lepinguta appi? Vahe siis selles, et nüüd uurite kas aastamaksu alusel sama teenust saaks pakkuda?
Üldjoontes praegune süsteem nii toimib jah.
Erinevatel vabatahtlikel üksustel on varustus küllaltki erinev - mõned on suutnud endale europrojektide toel RIB kaatrid soetada, mõned teevad tööd erinevate isiklike alustega, mõnele on ka PPA poolt vanemaid aluseid üle antud (need viimased on küll enamasti pigem tööpaadid ja ei kvalifitseeru päästekaatriteks).
Kui väljakutse puhul on tegemist elupäästega, siis maksab riik otsesed kulud kinni. Ka see Blue Siriuse juures puruks läinud pontoon sai minu teada lõpuks vähemalt osaliselt kinni makstud, kuigi probleeme sellega oli. Vabatahlikkus seisneb eelkõige muidugi oma töö ja aja panustamises. Mitte ainult valmisolek vaid ka koolitus, ennetustöö, varustuse hankimine ja hooldus, jne. Lisaks muidugi reaalsed töötunnid merel.
Hetkel ei suuda veel ükski vabatahtlik üksus garanteerida pidevat 24/7 valmisolekut ja kiiret reageerimist, aga eks eesmärk on ka selle tasemeni jõuda. Praegu deklareerivad üksused vastavalt oma võimalustele, et hetkel oleme näiteks valmis 15 või 30 minuti või 1 tunni jooksul välja sõitma, kuid see valmisolek ei ole kindlasti terve hooaja jooksul tagatud.
Kui nüüd rääkida olukorrast, kus keegi on näiteks mootoririkkega merel hädas, kuid ilm on ilus ja eludele ohtu ei ole, siis muidugi, eks tullakse ikka appi ka ilma igasuguse lepinguta, aga tõepoolest ootaks sel juhul kulude katmist abivajaja poolt. Ja olenevalt hädasolevast alusest, tema asukohast ja muudest teguritest võivad need kulud vahel päris suureks minna. Nii et aastamaksu alusel tehtav teenus on ühest küljest justkui kindlustus, võrreldav näiteks maanteeabi teenusega. Teisest küljest võib seda vaadata ka kui lihtsalt vabatahliku merepääste toetamist. Näiteks rootslased on jõudnud oma arengus selleni, et abi antakse alati tasuta, sõltumata sellest, kas abivajaja on lepingu sõlminud või mitte. Kui abi saanud paadiomanik ei ole süsteemi liige, pistetakse talle lihtsalt pärast vastav brošüür kätte ja öeldakse aitäh... Ja liikmeks olemine ning aastamaksu tasumine on kõigi osalejate jaoks pigem auasi kui majandusliku kalkulatsiooni tulemus.
Kuidas see süsteem meil täpselt käima läheb ja kuhu poole pikas perspektiivis areneb, ei oska täna ilmselt keegi ennustada. Nagu ennegi öeldud, rikkaks ei saa sellest kindlasti keegi ja loomulikult ei ole ka kogu vabatahtlikku merepäästet võimalik taolise mudeli pealt rahastada, aga tahaks loota, et üldist mereohutust ja merel abi saamise võimalust see parandaks.