Kreekas purjetamas
Et kui kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas mu semul tuli mõte minna uhke rendijahiga ja suurema seltskonnaga soojale maale nädalaks purjetama.
Ma polnud põhimõtteliselt kunagi purjepaadiga sõitnud ja need paar tundi, aastaid tagasi lube tehes, ei lähe kindlasti arvesse. Mootorpaadiga olen põristanud küll aastaid, aga kunagi pole olnud tripp pikem mõnest päevast. Nüüd siis teemaks nädal aega elu purjeka pardal, manööverdamine võõrastes sadamates 47 jalase alusega, lisaks purjetamine... tundus natuke hirmutav, aga kuradi põnev.
Meie meeskond koosnes 8 persoonist, täpsemalt neli paari. Kõigil meestel juhiload taskus, kahel mehel kogemus võistluskatakaga võistlemisel, ühel purjeka meeskonna liikmena varasematest aegadest, mul siis polnud mingit kogemust purjede all. Kogemustega purjekakaptenit või roolimeest meie pundis polnud.
Otsustasime, et nii kõvad mehed oleme küll, et palgalist kipperit me idülli rikkuma ei võta ja saame ise kõikide ette tulevate asjadega hakkama. Mõeldud ja tehtud. Jahi broneerisime suht varakult, et hind oleks mõistlik, valik hea ja lennukipiletid odavad. Tegime ka enne minemist Tallinna lahel 30 jalase purjekaga proovipäeva, kus harjutasime sadamas manööverdamist ja kuulasime kogenud kapteni käest, mis meid seal Kreekas ees ootab ja millega peaksime arvestama. Pärast proovipäeva tuli vähe tugevam tunne ja purjetamine tundus selle meeskonnaga täiesti tehtav.
Aluseks valisime Jeanneau Sun Odyssey 469, valiku põhjenduseks oli, et ahtritekk käis väga šefilt alla ujumistekiks, ta omas vöörivinti ja oli piltidel ilus ja moodne alus. Üks põhjus oli veel, et kõik kajutid omasid privaatseid kempse. See oli väga veenev argument õrnemale poolele, et nad ei pea kellegagi omi kaunistamise vahendeid jagama
Meestele sobis ka, et naistele alus piltide peal meeldis.
Enne reisi leppimise kokku, et jagame kapteni päevad meestega omavahel ära, kapteni päeval oli mees ise roolis, jagas korraldusi ja oli muidu viks ja viisakas. See oli hea plaan ja toimis lõpuni.
Reis algas lennuga Ateenasse, lennujaamast sai kerge vaevaga bussiga sadamasse sõita. Sadamas sai selgemaks selle purjeka rentimise businessi mastaapsus, rendialuseid oli ainult juba selles sadamas selline hunnik, et seda oli raske Eestist tulnul mõista. Kõik alused tihedalt üksteise kõrval ahtritega kai küljes, vöörid veest püütavate otstega kinni. Täpsustusena pean kohe mainima, et veealused vööriotsi nägime ainult selles sadamas, mujal kus käisime, oli vöör alati ankrul ja ahter maa küljes või teiste aluste küljes, viimane variant tuli siis käiku, kui alused juba mitmesse ritta üksteise ette olid pargitud.
Kuna rendibusiness on seal juba aastaid lihvitud teema, siis iga mure saab sujuvalt lahendatud, näiteks proviandi hankimine käib nii, et poe transport viib sind kõigepealt läbi kallima alkopoe, kust on viisakas üht-teist osta ja siis suurde supermarketisse, kust ostetav kraam tuuakse kindlaks kellaajaks otse aluse kõrvale kaile. Transport poodi ja tagasi ei maksa sealjuures midagi. Jahi vastu võtmine ja kõikide jahti ja selle varustust puudutavate teemade üle käimine võtab u. tunni. Tegin küll kodus põhjaliku küsimuste listi, aga omaniku seletuste ja vastuste oma oli sama hea.
Kreekas, vähemalt Ateena ja selle lähisaarte sadamates on kohtadega väga kitsas ja pole näha, et keegi selle teemaga ka tegeleks, sellest siis lähtuvalt on vaja olla oma öö veetmise sadamas hiljemalt pärastlõunaks, muidu enam otsi kai külge ei saa ja kui kainaabrid teist rivi enda ees näha ei soovi tuleb öö veeta ankrus või poil. Olime selle teemaga kursis ja meie sinisilmne plaan oli, et ankrusse me jääda ei soovi. Vähemalt esimestel öödel mitte.
Alus ja dokumendid klaarid, asjad kajutitesse sisse loobitud, tegime kohe minekut, kuigi kell näitas selleks ajaks u. kaks pärastlõunal. Olime selgelt hiljaks jäänud, aga samasse sadamasse passima ja ööbima ei tahtnud me küll jääda. Esimene sadam oli meil reisiplaani kohaselt Aigina saarel.
Kui hommikul oli ilm täiesti tuuletu, siis pärastlõunal hakkas korralikult puhuma. Meeskond tõmbas sadamast väljudes purjed üles. Tuule suund ja meie soovitud kurss oli krüssuks sobilik ja juba tunni pärast tegime 9 ja pluss knotsu käiku, ometi olid purjed 2. rehvis. Vesi pritsis ja kreen oli selline, et karastavate jookide klaasid said olla ainult kolmandiku võrra täis, või siis enamalt tühjad.
Tuleks hoiatavalt märkida, et suuri kolle ei huvitanud, et sõidame purjede all. Pautimist ja kursimuutust tuli ette päris tihti ning meri oli teraslaevadest tuuga. Vaatamata korralikule käigule jõudsime Aigina sadamasse selgelt liiga hilja, kohti polnud ja u. paarkümmend purjekat seisis sadama kõrval ankrus. No mis meil teha oli, jäime ka ankrule, lasime nelja sügavuse jagu ketti vette. Silmaga mõõtes tundus, et see on piisavalt pikalt, et pidama jääda ja piisavalt lühikeselt, et teiste alustega mitte kokku põrgata. Panime jullale mootori külge ja sõitsime rannarestorani õhtustama. Juba esimesel õhtul olime enda üle maru uhked, kuna õnnestus sadamates manööverdada ennast ja teisi ohtu seadmata, kohe sunnitult ankrule ööbima jääda ning saime parajat tuult, mille abil purjetasime nii, et kõrvus vilistas.
Hommikul ärkasime koos kukkede kiremisega ja üleni higistena, vesi oli 27 kraadi soe ja õhk ei olnud grammigi jahedam. Keegi eriti hästi polnud maganud, kuna võõraid hääli, erutatud meelt, loksumist ja palavust oli rohkem, kui väsimus tappa suutis. Pean vahemärkusena lisama, et edaspidi läks magamine paremaks, ilmselt kere harjus uudse asjaga. Esimene ujumine soojas meres viis kõik ebameeldiva meelest. Purjekas oli ennast öösel 180 kraadi ümber ankru keeranud, see oli minu jaoks uus värk, aga kuna teiste purjekatega oli turvaline distants säilinud, tegime ennatlike järeldusi, et see ankrule jäämine nii laadna ongi. Kusjuures, ei ole nii, et kui tuul muudab suunda, pööravad kõik ankrul olevad purjekad ennast koos alla tuult! Lahtedes tuul keerutab ja vesi liigub veel mingis muus suunas. Ankrule jäädes on mõistlik vendrid välja panna, kokkupõrge teiste keerutavate alustega on täitsa võimalik. Pole ju teada, kui pikalt kellegil ketti välja on lastud ja kas ta üldse on veendunud, et ankur peab. Ma kasutasin ankruvahi nimelist äppi, mis oma tööd hästi tegi, andis öösel alarmi kui me ennast koos tuulega keerasime ja hommikul ankrut põhjast lahti tõmmates pistis ta jälle karjuma, no järelikult töötab.
Leidsime lõunasse kurssi võttes kena lahesopi, kus hilist hommikusööki süüa ja ujuda, elu tundus lill. Sellel päeval olime me diiselpurje all, tuult polnud ja kõik.
Järgmine peatus Poros. See on saar, kus ilmselt kõik Ateena ligidal purjetajad peatuvad, kaart näitas kilomeetrite pikkust kaid, arvasime et seal kindlasti pole probleemi kai külge saamisega, tegelikkus oli see, et kella kolme paiku oli veel mõni üksik vaba koht ja õhtul olid mõned alused juba teises rivis. Samas osa purjetajatest ei soovigi kaile tulla ja lähevad kohe ankrule, pole midagi ka imestada, kai on otse sadamalinna peatänaval, kus on lärmakas, palav ja kohtki tasuline.
Meil oli aga kaid ja sellega kaasnevaid hüvesid vaja. Veetank tahtis täitmist, külmikud voolu. Palju mõnusam on kõrtsu minna otse kailt, kui jullaga korduvaid trippe tehes.
Järgnev hommik oli väga palav, kiire eine kohvikus ja andsime käiku. Tuul hakkas mõnusalt jahutama. Suund Hydra saarele Idra sadamasse, koos ujumispeatusega saabusime sinna hilja, liiga hilja. Paadid olid selles väga pisikeses sadamas juba kahes – kolmes rivis ja me ei soovinud, sellel hetkel oma vähese kogemusega sinna parkeerima hakata. Otsisime ligidusest sobivat lahesoppi kuhu ankrusse jääda. Leidsime sellise sobiliku, kus juba kümmekond alust paigas või enda ankurdamisega tegeles. Mõned olid vöörist ankrul ja ahtriotsad maale kivide külge kinnitanud, tundus turvaline nagu sadamas. Sättisime ennast ka nii, viisin otsad ujudes maale, leidsin kinnituskohad ja hetkeks me kinni olimegi.
Tuul oli hakanud aga korralikult tõusma ja puhus maa poolt. Meil kodus on nii, et maa, kus mets kasvab, varjab tuult nii, et selle ligiduses pole tuule lõhnagi, siis seal maal see nii pole. Ümber ringi kivist lauged mäed, miski ei hoidnud tuult kinni. Krt, tuul hakkas aina rohke keerutama ja tiris paate. Mu oli tunne, et see maa ei varja üldse, vaid ta lausa kiirendab tuult. Mõõdik mastis näitas puhanguti 20+ sõlme... ometi ilmaennustus ütles, et üle 12 ei tohiks kuskil puhuda...
Ankur hakkas libisema ja me pidime maa otsad lahti laskma ja ankru sisse vintsima, et ennast uuesti ankrusse saada. Ka muud alused lahes hakkasid ennast ringi sättima. Mingil segasel asjaolul oleksime peaaegu ühe makaroni maalt pärit alusega kokku põrganud, kui ta oma ankruga jahmerdas ja rooli käest lasi. Neil tundus olevat ka kätepaaride vähesus, 40+ pikal alusel oli kipper ja tema kogemusteta meheeas poeg, kes midagi tegid, ülejäänud vaatasid, et nad nende rapsimisele jalgu ei jääks. Kuna pidime triiviva makaroni eest ära manööverdama, ei jõudnud ankru vints ennast piisavalt kiiresti sisse kerida, jäime meie oma ripneva ankruga ühe pargase veealuse otsa taha kinni.
Ankru päästmise plaani tegemiseks ja makaronile manööverdamise ruumi tegemiseks saime korraks ennast ühe kalalaeva poordi kinni, jooksin meeskonnaga mööda tekki ja sättisime otsi ning vendreid. Kole raudlaev ei olnud tore asi valge uue purjeka poordis. Tuul ulus ja pressis, aga kaheksa vendrit ja ahtri pall ühes poordis tegid oma tööd hästi. Vahepeal sai makaron ka oma aluse kontrolli alla ja sättis juba ohutus kauguses ankrut sisse. Nüüd päästsime oma ankru vabaks. Me otsisime selles lahes veel u. tunni sobiliku ankrukohta, aga sellist tunnet ei tekkinud kordagi, et nüüd on hästi, kas oli maa liiga ligidal, mõni alus kohe kõrval või hakkas ankur põhjas libisema. Minema siit, oli ühene otsus. Ja seda sama tegid paljud suuremad alused.
Mööda Hydra rannikut lääne poole sõites on veel mõned sobilikud ankrulahed, läksime neid üle vaatama. Katsetasime ka nendes teistes kohtades, aga jälle kas polnud laht piisavalt tuule eest kaitstud või ei pidanud ankur, lasime ka rohkem ketti sisse, aga ei tekkinud enam korrakski tunnet, et kõik on 100 % kontrolli all. Puhangute peale tõmbas keti naksuma, alus hakkas vantidest ja mastist vibreerima. Ja siis mingil hetkel, kui me seal manööverdasime teatas roolimees, et edasikäik tuleb taha ainult heebliga jebides ja tal on tunne, et see on juba täna poolest päevast jukerdanud, no mida perset, ausalt. See jama veel puudus, hakkas ka hämarduma. Lõunamaades tähendab see maksimum ühte tundi, siis on kottpime. Tegin alusel kiire tehnoülevaatuse, luuke ja katteid lahti võttes sai kiiresti selgeks, et viga pole kangis, trossides ja saildrive jala välises osas, kõik liikus omas tolerantsis, mida aga polnud, oli edasikäik, kui hetk tagasi jebides tuli veel käik taha, siis varsti polnud enam midagi.
Fuck. Selle peale ma kodus tõesti ei mõelnud, et neli aastat vanal alusel ütleb Yanmar`i drive üles. Lähemalt uurides sain aru, et tegemist on miskit sorti hüdroülekandega, aga remontida polnud mul midagi. Õli oli süsteemis sees, natuke metalse läikega ja sellega mu võimed viga defekteerida ja kõrvalda lõppesid. Ankrusse jäämine tuulte eest kaitsmata kohas ei tulnud enam jutuks. Me peame saama sadamasse, kus saaks viga remontida! Kiire Navionicsi otsing ütles, et tagasi põhjapoole liikudes on mandril sobivas kohas sadam, millel ka sobilik lahesopp.
Lahkusime Hydra saare põhjarannikult suht tugevas tagantuules purjedega. Mitmendas rehvis miski lapp oli, ei ole mul enam meeles. Ülesõidul tegime hädavajalikud kõned laeva omanikule, vahendusettevõttele ja sadamasse kuhu plaanisime jõuda. Sadama kaptenilt palusime ka abi tehnilist abi, kui miskil põhjusel me ei saa manööverdamisega hakkama või teistele ohtlikuks muutume. Sadamast tuli vastus, et tal küll paati pole, millele meid sleppi võtta, aga ta vaatab, mis teha saab. Omanik lubas saata mehhaaniku kella kaheksaks hommikul, kes asja tunniga korda teeb, mhm, jutuks hea küll. Aga meie asi oli sadamasse saada.
Sadam, mille oma sihiks võtsime oli Ermioni. Ülesõit oli kiire, tegime pakstaadis korraliku käiku ja 7 miili kulgesid keskmiselt lainetaval merel kiiresti. Ja kinnituse sai ka tuulde puutuv ja nii oligi: kalda ääres, ümarate mägede pealt puhus tuul iiliti tugevamini, kui keset lagedat vett. Veider. Purjetasime lahte, kus sadam asus, sisse. Proovisime, kas käiku saame anda, tundus, et midagi nagu vedas, see tegi elu muretumaks, me pole vähemalt täielikult ilma edaspidise manööverdamise võimeta, vaid ainult osaliselt.
Sadama ees, lahes oli u. kolmkümmend alust ankrus ja sadam ise oli tuugalt täis. Lasime ankru sisse ja tegime plaani. Olgu öeldud, et see laht oli lõuna poolt puhuva tuule eest hästi kaitstud, kuna kivist maariba peal kasvas mets. Vesi oli ankrualal täielik plekk. Kõne sadamasse: „meil pole abi tarvis, oleme õnnelikult ankrul, hommikul vaatame mis saab“. Julla vette ja sadamale tiir peale, kaikohti küll polnud, aga poest oli vaja kangemat ja lahjemat, kuna eelneva tõttu, olid meie naised laeva kuivaks võtnud. Naer, aga nii oli.
Pinged maas, serveeriti kokpitis tahkemat ja libedamat. Maru hea oli elu jälle. Enne magama minekut sõnasin veel nõrgematele pooltele: „et vaadake, me oleme siin kui ema süles“ kõik oli nii rahulik. Ennast tegi murelikuks see, kas ikka mehhaanik tuleb ja kuidas ta selle asja tunniga korda saab? Ma arvasin, et tuleb mingi saamatu vana, kes ütleb: „Katki on, pean hakkama varuosi tellima“ või et: „peame aluse veest välja tõstma ja kraana tuleb millalgi...“ igatahes tundus laevareisi lõpp mulle lähedal... Keerasime ennast magama, enne lülitasin sisse ankruvahi. „Ahh, kõik saab korda“, mõtlesin. Pealegi oli järgnev päev minu kord kapten olla.
U. kell kolm öösel ärkasin mingi vastiku tunde peale, nagu mingi rahutus... Siis taipasin, vandid ja staagid uluvad, laev vibreeris jälle. Unesegasena mõtlesin, et mismoodi ja kust see tuul siis nüüd puhub, korraks käis kellegi taskulambi vihk üle kajuti akende... Krt, mingi jama. Tõmbasin rannarätiku ümber puusade ja läksin tekile. Tuul puhus kõvasti ja ta sigudik oli oma suunda 180 kraadi muutnud ja puhus jälle maapoolt, kus ei olnud metsa ees, vaid lagedad kumerad mäed, krt kasvatage endale mets, mõtlesin. Ülejäänud mehed tulid ka unistena riburadapidi tekile, keegi ei küsinud midagi, vaatasime taskulampidega murelikult lahes ringi.
Nii mõnigi alus ankurdas ennast juba ringi või otsis paremat ankrukohta, mõnes magati, nagu poleks õues midagi lahti. Meie sisemine pinge ja tuul kasvas. Panin mootori igaks juhuks käima. Kontrollisime allatuult olevate jahtidega distantsi, tundus et meie ankur peab. Ühe suurema pagiga keeras meie purjekas ennast küljega tuulde, me veel arutasime omavahel, miks ta sinder ennast vööriga vastu tuult ei hoia, kui meie aluse kerest käis läbi pahaendeline „naks“ ja me hakkasime allatuult seisvatele alustele peale triivima. Sellest hetkest, kui ma tekile tulin, oli möödunud umbes viis kuni kümme minutit.
Jätkub...
