Ka üks lugu Jungaga...
Aasta 88 või 89. Meie keskkooli juhtkond otsustas, et kuna kooli autoõppe tehnika on amortiseerunud, siis sel aastal sõiduauto lube teha pole võimalik. Selle asemel korraldati meie lennu poistele "madruse" ametikoolitus - Aarne Valgma andis talvläbi tunde ja suvel oli mõne nädalane praktika Junga pardal...
Junga seisis Paljassaares, Tallinna poordis. Kohe peale saabumist pandi paika vahtkonnad ja algas "laevatöö", pealelõunane vabavaht sai enamasti linnaloa. Põhitöödeks olid siis nagu ikka värvitööd, mis laevas kunagi ei lõpe - alati on vaja midagi pintseldada. Ja kui parasjagu pole midagi pintseldada, siis on vaja kuskilt vana värvi maha kraapida ja ikka uuesti üle värvida. Nt masinaruumis oli palju kraane ja ventiile, mille vasest käepidemed oli keegi enne meid hoolega mustaks värvinud - enamus neist sai värvist puhtaks tehtud ja läikima löödud. Mingi hetk toodi suurem laevakell - see tuli särama lüüa ja eelmise laeva nimi maha nühkida (kui mälu ei peta, siis oli Verhojansk). Relakatest ei osanud me sel ajal veel undki näha, nii et aega kulus päris mitu vahetust.
Vahepeal sai kapteni seltsis käidud kuskil merelaevanduse laos provianti toomas. See lõi pahviks! Seal oli kõike-kõike - kõike seda defkat, mida tol ajal poes harva näha sai, ja seal oli seda PALJU! Nt tõime mitu suurt kotitäit viinereid - jõupaberist kotid, ligi meeter kõrged. Edaspidi tegi kokatädi vist igapäev midagi viineritest - grillviinerid, vorstikaste, vorstisupp, võikud... Lõpuks tekkis viineritest küllastus, mis tol ajal oli päris märkimisväärne saavutus

Noja siis ühel kenal päeval, kui oli juba piisavalt kraabitud/pintseldatud, pandi peamasin müdisema ja andsime otsad. Peale sadamast väljumist olime roolivahis juba meie, kapten kamandamas ja oma paberkaardiga/logiraamatuga majandamas. Päris vinge oli lähedalt näha Tallinna lahel liiklevaid suuri aluseid, üks neist mingi suur ja moodne soome kruisikas. Esimene ots oli emb-kumb kas Virtsu või Kuivastu, ei mäleta enam täpselt. Peale puhkepausi järgmine ots - Ruhnu. Ruhnu oli ja on pärl. Olime seal ööpäeva, parasjagu nii kaua, et sai saare ristipõiki läbi kolada. Peale seda jätkus meie "praktika" Riia poole. Päev oli päris selge, päiksepaisteline - oli hetk, kus kuskilt ilmakaarest maad ei paistnud. See oli esimene kord nii suure mere peal olla. Õhtul jõudsime Riiga, sildusime kusagil vantsilla lähedal ja tundsime end juba päris tegijate meremeestena

Plaan oli Riias veeta samuti ööpäev ja siis juba koduteel ka Kihnu ära avastada. Paraku hakkas Riia lahel tormama ja saime ühe päeva veel Riia linnas kolada. Oli tuline kahju, et Kihnu seetõttu enam ajaplaanidesse ei mahtunud. Polnud ju ette näha millal või kas üldse kunagi sinna asja peaks olema. Ajad olid ka teised - piirivalved/piiritsoonid... Ülejärgmise päeva hommikul Riiast väljudes loksutas veel tublisti. Mitmeid hakkas kimbutama merehaigus - nõrgemad ei saand koist välja, vähe tugevamad söötsid ahtritekil kalu, terved võtsid vajadusel tõbiste vahid üle. Nii see päev õhtusse veeres. Ja algaski viimane ots, emb-kumb muhkust või virtsust koju Hiiumaale. See kulges juba nii nagu praami peal tavaliselt - kas kiiremini ei saa, miks kell nii aeglaselt käib, millal ükskord sadamasse saab. Kuna merel oli küllalt aega asju pakkida, kajuteid klaarida, pärismeeskonnaga hüvasti jätta, siis sadamasse jõudes peale ametliku osa lõppu oli laev päris pilgu ajaga meestest tühi. Ju siis oli kõigil selleks korraks see meremehe koduigatsus peale tulnud.
Vot selline seiklus sai kord osaks Hiiumaa keskapoistele. Paari rulli jagu piltegi peaks kuskil albumis olema.
Kokkuvõttes miskeid madrusepabereid me lõpuks ei saanud ja keegi selle üle ka ei kurvastanud, sest kellelgi polnud plaanis madruseks hakata. Küll aga said meie lennu paremad piigad ikkagi koolis teha omale autojuhiload, mis sest et nad dire vana helesinise ja õppekirjadega volgaloksuga kraavis ära käisid

Sellest aastasest "merekoolist" oli mõnedele siiski kasu ka - kes soovis, tegi täiesti ausalt väikelaevajuhi eksami. Lahedast reisist rääkimata...
G